Postmodernistlik Paradiis

kergema elu poole

2010-05-13T10:45:00.001+02:00

Vahel ma mõtlen, et mu elu oleks oluliselt lihtsam kui oleksin lesbi.

Kõrgtoodangulise lehma söötmine

2010-04-01T11:40:00.002+02:00

Just selle nimega kutsuv sildike temaatilisse koolitusse seisis eile Atlantise välisuksel. Muidu poleks ju miskit, ent meie poolt pakutud seminar sealsamas oli hoopistükkis psühhosotsiaalsest keskkonnast. Inimseltskonnas. Õnneks oli ühe konverentsisaali uks markeeritud ka õiget informatsiooni sisaldava sildiga, niisiis jõudsid kõik osalejad siiski kohale. Ent lehmasöötjaid ei ilmunudki välja kogu päeva jooksul. Kas nüüd lehmad jäävadki madalatoodangulisteks?

Kevad hiilib ja sport ruulib

2010-03-30T18:36:00.003+02:00

Ühinesin oma spordiklubis programmiga "8 nädalaga selle suve supervormi". See näeb ette viis korda nädalas rühmatreeningutel osalemist. Nüüd kaalungi, et kas võtta rohkem stripitantsu, latiino ja zumba tunde, või teha ohtralt bodybumpi. Küllap poleks otsustamine nii raske, kui ma teaksin, millist vormi täpselt saavutada tarvis oleks. Igatahes olen kaks kuud kestnud regulaarse trenniga juba 400 grammi kehakaalu juurde võitnud. Lihtne arvutus ütleb, et astun suvesse 1 kilo ja 600 grammi raskemana, seda muidugi eeldusel et spordiind enne ei sure.

Kuumalaine. Nädalavahetus linnas

2010-02-27T13:22:00.002+01:00

Käisin lastega väljas jalutamas. Oli väga võigas. Kogu see üritus nägi välja nagu miiniväljal laveerimine. Kuidas ometi pole penipidajad ikka veel aru saanud, et oma julgad tuleb kokku korjata. Hakka või uskuma seda "teadusuuringut", mille kohaselt on kassiomanikud koeraomanikest intelligentsemad inimesed. Ok, koerad koerteks, aga see muu saast, mis tänavatel vedeles... Sitt ja läga ja olmejäätmed... Linnas on ikka päris kole elada. Vaesed inimesed. Aga äkki on nad räpasusele resistentsed? Ma ise pole ju ka mingi puhtusefriik, aga no igapäev selle keskel olla nõuab ikka tugevamat närvikava, kui mul on. Enam linnas jalutama ei lähe.

Joodik?!

2010-02-10T19:45:00.002+01:00

Ma pole ennast kunagi teab mis kõriks pidanud, ent vaadates, millise kiirusega kahaneb vedelikutase liitrises Tullamore Dew pudelis olen ma äkki sunnitud tunnistama rohket tipsutamist.

PS. See lause ilmselgelt ei ole kaine peaga kirjutet:(

Talv

2010-01-22T13:29:00.000+01:00

Seda, et õues on külm, mõistan ma siis, kui ülemised ja alumised ripsmed silmanurgas omavahel kokku külmuvad.

Kirjanduse ilu

2010-01-15T14:20:00.001+01:00

Kunagi olin ma viisakas lugeja: võtsin huvipakkuva raamatu kätte ja lugesin algusest lõpuni korralikult ühe jutiga läbi truudust murdmata. Erandiks vaid luulekogud, millest kohati hammustasin tükke. Ent viimasel ajal on minu lugemishügieen saanud tugeva hoobi jalaga, nüüd vedeleb laudadel ja kappidel üheaegselt riiulitest väljavõetutena 4-6 teost, millest järgemööda manustan. Täna laotub pindadel Vahingu "Päevaraamat II", McEwan´i "Amsterdam", LeSueur´i "Hotell maailma katusel", Zetterberg´i "Eesti ajalugu", "Eesti ballaadid" ja Sacks´i "Musicophilia". See maailmapilt, mis noist erinevatel ajahetkedel erinevas mahus loetud tükkidest sünergeerub, seedub ja kokku saab on täitsa ulmeline, ühtaegu lummav ja närvidelekäiv.

Annab Jumal artikli, annab ka mõistuse!

2009-12-31T20:12:00.001+01:00

Jehhuuu,

aastavahetus PubMed-iga!

Artikli tähtaeg pikenes pühapäevani!

Kui minevik saab su kätte

2009-12-14T13:38:00.001+01:00

Täna tõi ELS mu lauale HOG albumi "Rise&Shine". Vokaal toob vägisi vanad ajad meelde... noh, need ajad, mil mul veel silmapaistev XY juuksefetish oli. Aastal, ee, 1996?

Huvitav, kas midagi on joogivees?

2009-11-30T09:43:00.003+01:00

Iga päev mõni seagrippi surnu, mõni koolitulistamise- või pommiähvardus, mõni kurikaga mahalöödud sünoptik, mõni vangis istuv pedofiili, mõni järelvalve alt vabanev pedofiil, mõned leitud uppunud...

Teaduri õnn:)

2009-11-10T14:18:00.000+01:00

Tänase päeva töövõit- avaldamiseks vastuvõetud publikatsioon ajakirjas, mille impact factor enam-vähem korralik. Tigmotaksis (loe: mööda seinaääri käimine) tööl on mõneks ajaks päevakorralt maas.

Sinisilm

2009-10-20T12:29:00.000+02:00

Täna hommikul last lasteaeda viies nägin üht noort nais-lapsevanemat sinise silmaga. See pole mitte esimene kord, olen teda ennegi aeg-ajalt sellisena kohanud. Ja see on kohutavalt häiriv. Nojah, ega ma nii "sinisilm" ka pole, et lähisuhte vägivalda ette ei suuda kujutada, ent ääretult ebameeldiv on selle tagajärgedega kenal hommikutunnil reaalselt kokku põrgata. Esimesel korral tundsin sellele naisele kaasa, nüüd on kahju vaid tema lapsest, sest mõelda, milliseid kahjustusi emme peksmise pealtnägemine vaeses põngerjas eluks ajaks tekitab. Või kui nukker on omada sedavõrd selgrootut ema, kes end peksta laseb. Ja veel- kui vastik on see, et mina ise ei saa selles olukorras neist kumbagi mitte kuidagi aidata ja pean vaid oma tütre küsimustele vastuseid välja mõtlema- et miks tädi silm sinine on. Mul hakkavad need vastusevariandid juba ka otsa saama, tõepoolest. Varsti ei jää muud üle kui tütrekesele võõra perekonna oletatavaid suhteid ja toimivaid lahendeid selgitama hakata. Vuih!

Juhtus õudus

2009-10-06T11:17:00.000+02:00

Täna hommikul tabas mind ootamatult õppetöö. Nimelt lektor, kelle loeng pidi toimuma, jäi mingi arusaamatuse tõttu tulemata. Mis mul üle jäi, võtsin siis vastutuse ja läksin lugesin ise, nullides sealjuures kogu oma kaheksa aastat kestnud õppejõuks olemise aja jooksul saavutatud imago. Sest ootamatult tabatud mina oli sviitris ja teksades, pesemata juuste ja värvimata silmadega. Jalas ROOSAD ecco pastlad! Blamaazh! Nüüd ma olen tõsiselt frustreeritud.

Ving-ving

2009-10-03T09:30:00.000+02:00

Tundub kuidagi selline hommik, mil tuleks teha kokkuvõtteid, ilmselt on see sügise mõju. Muidu pole elul vigagi, veereb teine endiselt nagu hernekomm, ainult tööalased saavutused on pehmelt öeldes nigelad. Olen oma praegusel ametikohal töötanud tänaseks täpselt aasta, ent universaalahvi ülesanded ja õpetamine pole teadustööks just palju aega jätnud. Nii olen olukorras, mil mu viimane 1.1 publikatsioon pärineb aastast 2007 (sic!) ja ilmselt ei jõua praegu käsilolevatest ükski trükki enne 2010. aastat. Hale! Iroonia ka selles, et on vähemalt kaks töist eriala, millel ma olen kordi edukam kui sellel, akadeemilisel. Aga minusugune idioot on ikka veel ülikoolis ja hoiab kramplikult uppuva laeva mastist kinni. Kui mul natukenegi mõistust peas oleks, siis oleksin sel juba ammugi minna lasknud. Aga mis parata, mulle ju siiski meeldib mu töö, eriti see osa, milleks mul üldse aega ei jää.

Novalux soovib teile rahulikku puhkust

2009-09-28T17:44:00.002+02:00

Leidsin täna postkastist Novaluxi reklaamlehe. Esiküljel tõmbenumber- eripakkumine kalmuküünaldele. 9.50 tk. Küllap just täna on see päev, mil need lähevad eriti hästi kaubaks. Poolelijäänud teekond. Virvatuledega valgustatud.

Anne

2009-09-11T10:47:00.000+02:00

Kas andekus on voorus, luksus või needus? Kas seda peaks soosima või püüdma sellest üle olla? Täitsa raske on otsustada. Lihtsalt tark laps on imeline, andekas laps on, noh, mitte enam nii imeline. Kas on eetiline võtta oma lapselt võimalus saada juristiks, inseneriks, arstiks, psühholoogiks või mesinikuks, ja suunata ta eluks ajaks ketast heitma, viiulit mängima või natüürmorte maalima? Mina kahtlen. Sügavalt normaalse elu ja ihaldatava turvalise keskpärasuse saavutamisel on erilised anded puhtaks tülinaks kaelas ning õppimine, kuidas andest mitte välja teha, võib võtta eluaja.

tütreke ei taha emme jälgedes käia

2009-08-27T12:38:00.000+02:00

"Mina küll ei taha, et minust täiskasvanuna selline väike ja kuri naine saab nagu sina oled!"

Minu kultuurne suvi

2009-08-07T14:58:00.004+02:00

Eesti inimene käib suvel hästi palju teatris toredaid suvejante nautimas, et oleks, millest sõpradele-tuttavatele vaimukaid ja vähem vaimukaid resümeesid koostada. Mina olen viimase kuu jooksul külastanud kolme spektaaklit...ja lootus pole praegugi kadunud. Esimeseks oli Käsu Hansu ajalootunni esietendamine, mis tegelikult täitis ootused neid sealjuures mitte ületamata. Teine, mille tulemusena ma adusin enese täielikku mõttetust kultuurinautlejana oli "Armas luiskaja"- A.Veesaare ja tema peika suvetöö. Ma ei ole kunagi üheltki etenduselt poole pealt lahkunud, aga seekord ma pidin. Kolleeg, kes esimesel poolajal (jah, see tõepoolest meenutas pigem poolaega kui vaatust) rahumeeli magas ja peale sunniviisilist äratust minu poolt- ilmsest kadedusest- lihtsalt kalanäoga vahtis, sai oma elurõõmu tagasi alles Palmse kõrtsi laua taga. Siis, kui oli juba kindel, et ei Anne ega tema peika enam meid taga otsima ei tule ja saali teisele vaatusele vägisi ei vea. Niisiis, mõningase ettevaatuse ja rahutusega hinges otsustasin siiski külastada ka Eesti Maanteemuuseumi Varbusel ja vaadata "Augustikuu teemaja". See tükk rehabiliteeris eesti suveteatri minu silmis täielikult. See on ka kolmest üks, mida ma kindlasti julgen ja tahan kõikidele oma sõpradele soovitada. Eriti, kuna täna on viimane etendus.

Ajalooline päev

2009-08-03T13:54:00.001+02:00

Päev on ajalooline seetõttu, et just täna läks Kornelius prügikasti. Õieti ei läinud ta sinna päris ise, eks ma aitasin oluliselt kaasa, kuid siiski... Kornelius lahkus. Julm samm küll, aga ta ajas hirmsasti vatti, sellist halli, nõukaaegset- no õmblused ei püsinud enam. Ja pea pealt paistis kangas kohati suurte laikudena karvade alt välja ning tema üks, mantlinööbist silm seiras mind üha süüdistavamalt. Lapsed kartsid teda ja mees vihkas. Sellest, kas Aksli hambaharjutused olid sümpaatia või ebasümpaatia väljendus, ma aru ei saanudki. Kornelius on mul olnud mingi viiskümmend aastat, aga meil kõigil tuleb kord aeg minna. Lihtsalt täna oli tema päev. Aeda mahamatmine tundus pisut kummastav... ma loodan, et kui ma nüüd koju lähen, on keegi prügikasti tühjendanud. Või muidu ma õngitsen ta sealt veel välja, melanhooliast kannustatuna.

Perekond suurenes

2009-07-02T17:47:00.002+02:00

Kodumängimisel liitus meiega ka Aksel, ristinimega Vargas.

Majanduslanguse kummaline nägu

2009-05-06T09:06:00.001+02:00

Mõnda aega tegutses Tiigi tänava vanas kohvikus 24h striptiisi-ja õgimisebaar "Paradiis", isegi käisin seal stabiilselt. Nüüd aga tervitab mind uksel silt "Toidupood". Et nagu mismõttes? Kas tõesti on see meie lamatis juba nii kaugel, et isegi pornoga ei ela enam ära? See vist ongi majanduskatastroofi äär.

Tee oma valik

2009-04-27T14:52:00.000+02:00

Kui teile antaks valida sea- või linnugripi vahel, siis kumma valiksite? Mina mõtlesin, et vist linnugripi- tundub kuidagi lennukam. Seagripp, seevastu, on tajutavalt rusuvalt rustikaalne.

Eksperimentaalne isiksus

2009-04-23T10:42:00.000+02:00

Mõni aeg tagasi sai olude sunnil läbi viidud isiklik katse eesmärgiga selgitada välja mobiiltelefonita elamise unustatud võlud ja vaevad. Tulemus: vaevusi ei esinenud, küll aga sai segamatult magada ja töökohustusi unarusse jätta. Võlud, niisiis, on jätkuvalt samad. Nüüd sunnib eksperimentaalne isiksus uuele katsele- elu ilma läpparita. Ka sellest situatsioonist loodan ma vähem tööd ja rohkem lõbu. Ja kui seegi katsetus saab olema edukalt läbitud, järgneb etapp- elu ilma läppari JA telefonita. Selle faasi suhtes on minu ootused eriliselt kõrged...

Talv näitab hambaid

2009-03-26T12:04:00.000+01:00

Öösel oli 15 kraadi külma ja praegu väljas lund tuiskab mis tuiskab. Plaanisin lähipäevadel oma mütsi ära kaotada, aga näib siiski, et seda veel teha ei saa. Meningiit ei tundu just ahvatlev väljavaade, käin pigem selle narri peakattega edasi. Selle aasta talv on olnud küll meeldejäävalt suurepärane ja üllatuslikult vägagi ebadepressiivne, ent nüüd juba tahaks natuke kevadet. Kasvõi mütsist lahtisaamise nimel.

Kaitsmata seksist põhjustatud reuma?

2009-02-15T19:11:00.002+01:00

Selliseid inimesi ei saa ju TEGELIKULT olemas olla? Või saab? See "Tõehetke" saade on veel palju parem kui Võsapetsi oma. Hämmastav, kellega elatakse ja magatakse, täitsa pekk. Ei, see ikka TEGELIKULT ei saa nii olla, mina küll ei usu! Te usute või? Hüperreaalsus!

Kevadekuulutaja

2009-02-07T11:46:00.001+01:00

Nägin täna pargis selle aasta esimest liputajat. Paistab, et talve selgroog on murtud!

Aja kulg

2009-02-05T10:39:00.002+01:00

Ma nägin selles tänahommikuses telekasaates etv pealt Morrissey uut videot ja, oh taevake, see mees on vanaks jäänud. Ka tema! Hale!

Not good

2009-02-02T13:14:00.003+01:00

Reedel rääkisin ma kõigile, kes kuulata viitsisid, kuidas ma nädalavahetusel puhkama hakkan. No muidugi see mul õnneks ei läinud, st et idee poolest oleks ehk välja tulnudki, aga tervis vedas haledalt alt. Laupäeval, kui mu silmad enam poes saapapaari hästi fookusesse ei võtnud, maapind äkitselt jalge all lainetama hakkas, pool vasakut külge ära suri ja Kristiine Keskus kahtlaselt kreeni vajus, sain ma aru, et sajandi migreenihoog on mu kätte saanud. Õnnetuseks ei peta see tunne kunagi. Järgnevast ööpäevast ei mäleta ma absoluutselt mitte midagi, see 24h oleks nagu vahepealt välja võetud. Mingis mõttes võiks sedagi ju puhkuseks pidada, aga ma oleksin eelistanud veeta oma vaba aega teisiti.

Vahel ikka veab kah

2009-01-23T15:05:00.003+01:00

Ma võtan tagasi oma septembrikuu sõnad mormoonide kohta! Nagu tellitult laadus minu Tartu kuudi ukse taha eile kaks õlitatud väljanägemisega nupsikut poissi, piiblid peos. Ma olin õnnest nii sõnatu, et unustasin nad grupikale kutsumata.

Naiseks olemise kunst

2009-01-22T14:05:00.003+01:00

Otsustasin tänasest alates enam mitte naerda ja naeratada, laupa krimpsutada, kulmu kergitada ega nina kirtsutada. Muidu tulevad kortsud! Kortsud on ju, oi-oi, koledad! Äkki oleks nüüd parem botox näkku lükata? Ei teagi kohe! Vananeva naise mured, tänan et kuulasite!

Ahvileivapuu

2008-12-30T09:29:00.000+01:00

Ma söön nii palju banaane, et minu tagasi-evolutsioneerumine on võimalik ja päevakorras.

Faking jõulud

2008-12-19T13:17:00.000+01:00

Räme jõul sunnib peale. Too mannetu härdameelsus, ninnu-nännu kingitavaar ja lapsukeste laulujorin tuleb taas tingimusteta välja kannatada, ehkki see kannatus vahepeal katkema kipub. Pereinimesena ei saa sellest kõrvale hoida, küll aitab väike põuepudel kangemaga taluvust tõsta. Aga ehk on see jant vajalik selleks, et aru saada, milline õndsus on need ülejäänud 362 päeva aastas?

Isiklik tõehetk taaskord

2008-12-13T18:16:00.003+01:00

Mulle ikka meeldib, kui inimesed aeg-ajalt oma tõelist palet ilmutavad- üks konkreetne isend tunduski vahepeal juba ebaloomulikult kena. Õnneks olen ma nüüd mõneks ajaks jälle maa peale toodud... mis on, mmmm, värskendavalt vabastav.

Neuropsühholoogiline sokk

2008-10-28T16:05:00.006+01:00

Täna ma siis nägin esmakordselt, kuidas üks tütarlaps mu loengus sokki kudus (või oli see kinnas?) ja üks teine tuimal ilmel oma konspekteerimisblokknooti mustreid joonistas, ise samal ajal ilmselt mu juttu linti võttes.

Evil

2008-09-26T10:46:00.003+02:00

Kui ma vanasti arvasin, et väline üldmulje minust on nagu sõbralikust taksikoerast, siis nüüd olen pidanud oma ettekujutust endast kõvasti korrigeerima. Mormoonid ei taha mulle enam tänaval piiblit lugeda ja flaierite jagajad vaatavad peale esmast silmamist minust kähku mööda, ning teevad näo, et mind pole märgatud. Paistab, et kurjus õhkub mul juba pooridest. Halleluuja!

Elab arrmastuse vägi

2008-08-16T19:46:00.003+02:00

Inimesed on viimasel ajal hakanud häirivalt palju armastusest rääkima. Paistab, et selle on põhjustanud suveajast tingitud subjektiivselt tajutud kohustus leida endale keegi, kellega koos vabaõhuüritustel musitada. Sealt edasi kasvab välja suhtevorme, mida asja osapooled hämmastavalt erinevalt tõlgendada suudavad. Mõne jaoks on romantika ja armastus vähe sügavam silmavaade, teise jaoks roosid ja kaaviar ja tundide pikkused armuvanded. Inimeste arusaamatus üksteise teguviiside ja verbaalsete väljenduste tõlgendamisel on mõistetav, kuivõrd armastuse kontseptsioon ongi suhteliselt segane. Näiteks see, mida mina armastusena defineerin, ei pruugi armastuseks kvalifitseeruda kellegi teise arvates. Seevastu hõõguvate südamete-suren sinu eest-panen ennast põlema armastus pole jälle minu jaoks reaalne. Ma pole selliste tunnete kogemiseks niikuinii võimeline. Mees, kellega ma abielus olen, väidab, et ma ei tunneks romantikat ka siis ära, kui mulle loojuv päike pähe kukuks.

Tsiteerides Keanu Reeves’i tegelaskuju ühest ammunähtud filmist: “Hea suhuvõtmine ongi nagu armastus.” Ning tõepoolest- eks ilmselt oleks seda ka pisut kehvem suhuvõtmine, kui poleks ammu saanud.

Inimlikult ilust

2008-07-29T15:12:00.006+02:00

Vaatasime eile mehega linna peal naisi. Hindavalt ja põhjalikult. Vastupidiselt minule oli mees väga armuline- kõik need isendid, kes olid enam-vähem siledad, polnud ülemäära paksud, olid vähe riides ja pannalubavalt sõbraliku näoga teenisid hinnangu “ilus naine”. Mina seevastu leidsin, et need inimesed polnud ilusad. Olid lihtsalt ebakoledad. Iluks ei piisa saledast kehast ja suurepärasest hambumusest, ilu on hoopis midagi väljapaistvamat, õhku ahmima panevat, lummavat, vaatajale nauditavat- midagi, mida vaid üliharva kohtab ja mis imekähku kaob. Ilu on see, mis on justkui pealekauba inimesele üürikeseks hetkeks antud. Väga vähestele inimestele sealjuures. Ühte ilusat tüdrukut nägin ma 1995 aasta kevadel Kadriorus trammis nr 4. Teist ilusat tüdrukut kohtasin 2001 aasta suvel Tartu Kaubahalli ees. Miks ma sellest räägin- sest kolmandat ilusat tüdrukut nägin ma üleeile Tallinnas Tartu maanteel foori taga seismas. Ta oli jube ilus ja umbes neljateistkümne aastane. Kunagi tundsin ma ka ühte ilusat meest. Tema puhul kehtis kahjuks stereotüüp ilu ja mõistuse pöördvõrdelisest seosest. Tema ilu ja teda ennast enam ei ole, sest ta võttis oma elektripardli vanni kaasa ja kärssas ära. See mees oli nimelt täiesti sooda. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mul oli temast kahju. Ega looduslik valik ilu ei soosi. Teada ju seegi, et ilusate inimeste lapsed on kokkuvõttes ikka täiesti näotud- ilu geenikombinatsioon on ülimalt harva esinev. Ilust ei ole iseenesest ju mingit kasu ka sigimisedukuse juures. Sestap pole mõtet ilu ka taga nutta. Kui nüüd positiivselt mõelda, siis midagi ilusat on vist kõigil. Ühel on ilusad silmad, teisel ilusad juuksed, kolmandal ilus emakas ja neljandal näiteks ilus jalgratas. On ka selliseid inimesi, kellel on lihtsalt hea süda. Aga neid viimaseid on samuti vähe, vaid pisut enam kui neid tõeliselt ilusaid.

Ülemiste lennujaam

2008-07-12T12:09:00.004+02:00

Viimaste aegade vargsete varastatud kohtumiste hotspot

Kosekohin, metsamühin...

2008-07-10T20:47:00.000+02:00

Letargiliselt lähevad suvepäevad. Kodust väljas ma peaaegu ei käigi. Harva Mustvee sadamas ja toidupoes. Mujal on majanduslangus, joodikud, olelusvõitlus ja sms-laen, siin aga veereb elu kui hernekomm, õdusas vaikelulises hoolimatuses ülejäänud maailma vastu. Siin on puude, udu ja vihma lõhn, rahu, metsmaasikad, vahuvein, rohu sees massiliselt rändavad konnapojad ning kindlusetunne ...ja aeg-ajalt siiski ka tillukene igatsus.

SL Õhtulehe suust pead sina tõde kuulma

2008-06-21T08:30:00.000+02:00

Mis vahe on lehmal ja mehel? Üks ajurakk, mis väldib igale poole sittumist!

Laser Eyes

2008-06-11T10:32:00.002+02:00

Ma näen, ma näen, ma näen!!!

Kaugemale, täpsemalt...ja parem välja.

Wistar & Sprague-Dawley

2008-05-09T13:26:00.003+02:00

Oioioi, milline lustiline ja küündimatu tekst ühe järjekordselt hullunud loomaarmastaja sulest: ...Nimelt on loomkatsetel adekvaatsemaid ja usaldusväärsemaid alternatiive: näiteks tehislikult valmistatud inimese anatoomilised kehaosad... Miks küll ei mõista noor inimene seista loomade eest, kellel seda tõesti tarvis oleks, selle asemel, et teaduslabori hirmu mängida?

Perekonnas lahvatas seksiskandaal

2008-04-24T08:55:00.002+02:00

Never say never! Pereliige, igineitsist laika, osutus ühtäkki üllatuslikult tiineks. Ise juba vanaema eas, ent praegu pakatab loomake uudsusest ja õnnest oma peagi emaks saamise ilus. Peen perekoer erineb oma väärtushinnangutes ülejäänud perekonnaliikmetest kardinaalselt: oma novaatorlikul moel on ta nooruspõlves järjekindlalt ära öelnud pakutud printsidest ning otsustanud eluõhtul paaruda eriti jäleda mukiga. Klassikaline Romeo- Juliette lugu, kuid tõeline karuteene ihuviljadele:(

Väljendudes reljeefselt

2008-04-14T16:25:00.002+02:00

Kui ka negatiivne riigieelarve meid sellest vabaduse sambast ei päästa, siis ei tee seda miski. Memoriaali tulekuga kaasneks siiski ka üks positiivne külg- linnud saaksid sittumisruumi juurde. Rohelised rõõmustavad.

Ei, siiski..

2008-04-08T21:22:00.004+02:00

Mitte, et see oleks hullult originaalne, seda mitte, aga teate, ma olen jooma hakanud... Igal õhtul (ja ma väga kiivalt jälgin, et suudaksin ikka kella seitsmeni ära oodata) libiseb minusse kaks pokaali veini. Viimasel ajal valget. Mis on imelik, sest muidu joon ma ikka punast. Aga praegu tundub punane kuidagi liiga alkohol. Valge seevastu on nagu limps. Kelluke või Buratino. Polegi nagu üldse joomine ja seega ei vääri ka eneseõigustust.

Pikk tee düünides

2008-04-08T21:17:00.003+02:00

Nojah, mul pole midagi originaalset öelda, no mitte midagi kohe ei ole. Juba ammu pole olnud. Shoot me!

Üldiselt räägitakse nii...

2008-02-27T20:00:00.004+01:00

... et kui mees ja naine abielluvad ja koos elama hakkavad, siis naine loodab, et mees muutub. Mees aga loodab, et naine ei muutu. Meiega oli teistmoodi- mina lootsin, et mees jääb nii nagu on, mees lootis (loodab ikka veel), et mina muutun. Nüüd, täna, on olukord aga selline, et mees on muutunud ja mina olen kahjuks täpipealt endine:(

Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea

2008-02-23T19:25:00.002+01:00

Tallinn, talentide linn, on meist paljudele unistuste täitumise lõpp-punkt, kuhu on kokku voolanud kogu Eesti piimajõed ning pudrumäed, kauneimad emased ja jõukaimad isased.

Tegelikkuses annavad pealinna elus tooni sisserändajad Kapa-Kohilast, Tartust, Jõgevalt ning Assamalla-Tussumulgust: need pealinna roomanud rotid, kes püüavad maksimeerida oma küünetehniku-ehitaja ametist saadavat sissetulekut ja veeta oma edaspidist elu kodukülade, -linnade kaevusid täis sülitades. Need on need meile kõigile tuttavad isendid, kelle unistustest suurim on papist kolme-põrsa-maja Tiskres, liisingusse võetud bemari tagatulede demonstreerimine riigi „kiirteedel”, hollikas, privee ja vesinikublond karvkate. Need, kelle jaoks kõik me ülejäänud oleme maakad- sõnnikuhõngulised, kalossides ja villased. Sündinud tallinlasena on mul taoliste uuspealinlaste pärast piinlik, samas on kergendus seegi, et nemad on nüüd seal ja mina siin.

Mul on ometi hea meel, et Vabariigi Valitsus tunnistab elu eksistentsi ka Eestimaa äärealadel. Mäletatavasti suutis eliit eelmisel aastal koguni müstiliselt kaugel asuvat Tartu linna oma kohalolekuga austada. See pingutus võttis arusaadavalt jõuetuks ja tänavu enam peenemale rahvale nii hiiglaslikku väljakutset ei esitatud. Siiski- paraad peeti sel aastal Pärnus, ja sellegi üle on põhjust rõõmustada küll.

Head Iseseisvuspäeva, sõbrad!

Eetika (mitte segi ajada moraaliga)

2008-02-18T11:25:00.002+01:00

Maailmas kogub hoogu uus eetiline liikumine, sisuks basic honesty- öelda hingelt ja südamelt kõik ausalt, ilustamata ja otsekohe. Olen seda põhitõde paar päeva rakendanud, mõnus on. Inimesed ajavad praegu veel mu uue hobi naturaalse õelusega segamini, aga küllap mul ajapikku õnnestub mõni neist ka oma usku pöörata. Esimesed sõbrad on juba kaotatud. Moraalilävi on endiselt madal. Way to go, people!

National Geographic

2008-02-10T19:46:00.000+01:00

Reklaamipausi ajal televiisori juhtpulti klõpsides navigeerisin erinevate kanalite vahel. ETV näitas filmi Nelson Mandelast ja LAV-i inimeste elust-olust. Kuna ETV pilt on meil kehvake, suunasin teleka teisele kanalile. Tütar ei olnud sellega rahul- :"Pane veel seda loodusfilmi", käskis ta. No ma siis tegin talle tükk aega selgeks, et neegrid ei ole mingi "loodusfilm".

Omnivoorina muutuvas maailmas

2008-02-05T13:59:00.000+01:00

Täna oli mul veel rohkem vaba aega kui tavaliselt viimasel ajal. Läksin tütre nõudmisel vastlakukleid ostma ja siis ma ühtlasi vaatasin toidupoes ka natuke vabamalt ringi. Noh, ei teinud nii, et kiirkäigul raban riiulitest tavapärase nodi muule pilku heitmata, vaid kohe mõnuga uurisin. Ette jäi hulk kummalist kraami- järeletehtud forellimari, kohvikoore asendaja, juustulaadne toode- mingi feik-toidu hullus on lahti. Mis on häda vanal heal kalamarjal, kohvikoorel ja juustul, ei saa ma aru. Miks peab see transgeensuse värk ka toiduainetööstust tabama? Mul on küll novelty seeking skaala skoor üle keskmise, aga näe, ei tekkinud soovi proovida juustulaadset toodet. Ahjaa- kodus vastlakuklikarpi tudeerides avastasin, et kuklite koostisosas on taimne vahustatav koor (sic!). Ka vana hea vahukoor ei käi vist uue ajaga kaasas:(

Õndsusesse kulgev päev

2008-02-03T10:32:00.000+01:00

Korraliku eestlasena (loe: abikaasa pealekäimisel) vaatasin minagi eile telkust eurovisiooni eesti eelvooru. Mis siin siis kokkuvõtteks öelda: parim võitis! Ei, tegelikult oleks ka rolf päris hea olnud. Vanapaadamist oli natuke hale, tema ikka võtab seda lauluvärki veel südamega. Aga see eurovisiooni lauluvõistluse asi on viimastel aastatel juba niigi ülemäära piinlik olnud. Sellisel juhul on parem, et eelvooru saadetakse kolm elus karastunud täismeest kui et noored lapsed Birks ja Iiris, kes saaksid tõenäoliselt pärisvõistlusele mitte-edasijõudmise tõttu eluaegse trauma ja jääksid igaveseks voodimärgajateks. Üks pärl, tõeline pärl, sel aastal siiski kõlas: Tüür Liivi sõnadele teise hääletusvooru lõpus. Väga-väga kohatu ses aegruumis, ent ebasobivusest hoolimata ülimalt lummav teos.

Akadeemilised kurvid

2008-01-31T08:32:00.000+01:00

Kolleeg juhtis tähelepanu, et minu karjäär ülikoolis areneb peadpööritava kiirusega. Eesti teadusinfosüsteem tituleerib mind nimelt emeriitprofessoriks. Näete- pole mingit tarvidust rabada ega trikke teha- kõik tuleb iseenesest, eksole. Küll on vahva, peaaegu sama vahva, kui ma kord Dire Dawa ülikooli audoktor olin.

vaarikamahla lõputu tagavara...

2008-01-24T08:10:00.000+01:00

Kas on võimalik, et omaenda eluloos on sul vaid kõrvalosa? Et ka selle osatäitmise eest saaks pigem razzie kui oscari?

Taaskord vahvaid üllatusi e-postkastist

2008-01-08T18:44:00.000+01:00

No kae, kae, tõepoolest... sellise asjaga siis nüüd üritatakse püüda. Teadagi- personaalne lähenemine pidavat töötama. Aga kes teist seletaks mulle, kus on point, või noh, mis selle asja mõte on, ah? DEAR (minaise), It is my pleasure to inform you that you are being considered for inclusion in the upcoming 2009 Edition of Who's Who in the World®, which is scheduled for publication in November 2008. Distributed globally, Marquis' Who's Who in the World is relied upon by business leaders, journalists, academics, and other professionals for its accuracy and currency of information. Additionally, it is found in the collections of many of the world's leading libraries and corporations. As the Marquis Who's Who editors begin assembling the 2009 Edition of this historic publication, the original Who's Who in the World continues to be recognized internationally as the premier biographical data source of notable living individuals from every significant field of endeavor/.../ Inclusion in Who's Who in the World offers...

More than just a personal achievement; being honored in a Marquis Who's Who publication offers prospective business contacts an authoritative, full representation of your credentials and accomplishments.
A historical archive of your achievements, recorded for generations to refer to time and again.
Exclusive offers that are available only to members of the Marquis Who's Who family. I congratulate you on the achievements that have brought your name to the attention of our editorial committee.

We look forward to hearing from you. Sincerely, Robert Docherty, Director, Editorial and Selection Committee P.S. Inclusion of your biography in Who's Who in the World, of course, carries neither cost nor obligation to you of any kind. Our goal with each new edition is to have full representation of noteworthy and accomplished men and women across all fields and industries. Lubage, ma naeran nüüd jälle.

Kohtumiseni, Jaan!

2008-01-05T18:05:00.000+01:00

Jaani maine teekond on lõppenud ja tema põrm maetud, ent ta ise ei ole kuhugi kadunud. Ei ole muutunud olematuks, sest juba ammu enne lahkumist oli ta saavutanud surematu staatuse ning elab meie heades mõtetes ikka edasi. Looming on igavene. Oli au Sind tunda! Aitäh Sulle, et võtsid vaevaks olla!

The Others

2007-12-22T15:23:00.000+01:00

Ma ikka imestan, kui kohtan inimesi, kes näikse olevat oma perekonnaga mugaval moel kohandunud ning omaenese isetust selles institutsioonis täiel määral naudivad. Minu jaoks ei ole pereelu lihtne ega kerge. Pole kunagi olnud ega saa ilmselt ka kunagi olema. Minult nõuab inimestega koos elamine pingutust- ja mitte vähe. Õnneks on mul väljaarenenud vastutustunne ja visadus. Ma ei tule üldse halvasti toime, seda mitte. Aga mu ego ei taandu. Pole lootustki- ja siis pole ka lootust ennast omaenda perekonnas lähiajal rahulolevana tunda.

Selline peenelt poolkohustuslik (ähvardava alatooniga) anonüümne karjääriuuring

2007-11-12T18:29:00.000+01:00

Statistikaamet on võtnud endale ülesande selgitada välja "Eestis elavate doktorite" karjäär. Sellesse 800-st inimesest koosnevasse valimisse on sattunud ka minu isik ning mind informeeritakse, et mul on õnn olla esimeste seas, kes saavad Statistikaameti küsitlusankeeti täita ja edastada Interneti teel. Happy-happy, joy-joy! Esimesel katsel uuringus osaleda täidan kohusetundlikult lüngad ankeedis oma sünniaja, haridustee, peetud ametite, avaldatud artiklite, üliõpilaste juhendamiste ja oma olematute teaduslike tunnustuste kohta. Seejärel soovitakse süüvida minu rahakotti. No hea küll. Mõni küsimus on siiski veel isiklikumat laadi. Miks küll tahab Statistikaamet teada, kas mina, Eestis elav doktor, elan oma abikaasaga koos? Kui palju mu abikaasa teenib? Mitu last meil on? Kas me elame oma lastega ikka koos? Ning kui me kõik niiviisi toredasti koos eksisteerime, siis kui palju meil ka iga kuu perekonda pappi sisse voolab? Esimene katse lõpeb loobumisega. Ei, ma ei soovi andmeid salvestada. Kahe päeva pärast saabub e-postkasti ähvarduskiri: "Juhul kui Te küsimustikku ei täida ega võta meiega muul moel ühendust, külastab Teid novembri või detsembri jooksul Statistikaameti küsitleja." Tjahh. Sama kordub kahe päeva pärast jälle. Ara verega nagu ma olen, asun teisele katsele. Avastan, et igale küsimusele on võimalik ka vastata: "Ma meelsamini ei vastaks sellele küsimusele". Kasutan seda võimalust. Ohtralt. Salvestan andmed ja edastan ankeedi. Juba mitu päeva on Statistikaameti poolt õnnis vaikus. Loodetavasti ei arva sealt keegi, et minutaolist karjääritut olevust peaks veel külastama, et temast viimane välja pressida.

Thunderbird thinks this message is junk

2007-11-11T11:33:00.000+01:00

90 protsenti spämmaritest on kindlal veendumusel, et mul on peenis. Selline eriliselt niru peenis, mis pidevalt turgutamist vajab: väike, suutmatu jne. Võõras mure. Aga tundub, et sellest poleks ka suurt abi, kui spämmareid nende eksiarvamusest teavitada. Küllap saaksin seepeale protsentuaalselt suurenenud hulgal soovitusi vähendada kaalu, hankida kõrgkoolidiplom, kompenseerida peenise puudumist võltsrooleksi soetamisega ning ravida oma kompleksidest tingitud psüühikahäireid musta turult ostetud Xanaxi ja Valiumi abiga. Sorteerides elektroonilise postkasti prahti sai komplekteeritud spämmikliendi tüüpportree: selleks osutus ärevushäire all kannatav, viletsalt toimivate suguorganitega, kiilas ja ülekaaluline, ilma kõrghariduseta ent seejuures piisavalt hästi teeniv pornohuviline meessoost isend, kelle suurim unistus on töötada meditsiiniõena. Ma näen siin enesega mitut vastuolu. Palun mind spämmist vabastada. See on puhas e-ressursi raiskamine.

Minust on saanud Hipimagnet.

2007-04-23T20:00:00.000+02:00

"Kas te elate ikka veel oma väikekodanlikku elu?"- see on küsimus, mida mulle tihti esitavad vanad sõbrad-tuttavad-jäänukid ammustelt ülikoolipäevadelt pisut halvakspaneva alatooniga, kui neid üks kord aastas Folgil või Rabarockil kohtan. Mõned inimesed, erinevalt minust endast, ei muutu kunagi: ei neid kammitse olme, lapsed, raha ega karjääripüüdlused. Ma olen osanud neid kadestada, sest nad meenutavad mulle mind ennast sellisena, nagu ma kunagi tavatsesin olla. Küll aga nüüd, viimasel ajal üha sagedamini, taban oma köögilaua taha eksinud nendesamade hipide igatsevaid ohkeid- sisuks: "Siin on nii hea". Väikekodanlik komfort osutub vastupandamatuks. Ning nii nad siia jäävadki...

Ja on õnnelik lõpp sel lool...

2007-04-12T16:02:00.000+02:00

Minu uus armastus. Ilmale tulnud 6.aprillil, strateegilised mõõdud 3640 gr ja 52 cm.

Naljakuu. Tants varemetel.

2007-04-05T11:04:00.000+02:00

Ma tõepoolest ei mõista, kuidas mõned inimesed ei anna endale sugugi aru, et asjad EI ole suurepärased ega kadestamisväärsed ning elavad siiras usus, et kõik on vaimustavalt hästi samal ajal, mil kaitserajatised ümberringi lagunevad. Inside joke! Kodutandrilt: Mu teine järeltulija peaks olema tänaseks täpselt kaks nädalat vana. Selle asemel pole ta üldse sündinud.

Kevad on. Emajõel ujuvad luiged ja õues lendleb kollane liblikas.

2007-03-24T10:17:00.000+01:00

Mul on praegu väga palju vaba aega ja seega ka võimalus tähele panna asju ja inimesi, millest-kellest muidu mööda käiks. Täna varahommikul sain juhuslikult kokku ühe äravahetamiseni Nisu Unot meenutava sassiga, kes Emajõe ääres lõket tegi ja odekat rüüpas. Mitte seda prostat, vaid ikka sidruniga maitsestatut. Tal oli mulle elu ja inimeste kohta paljutki asjalikku öelda. Mitte midagi nii head mul vastu panna muidugi polnud. Kuulasin teda ja mõtlesin, et näe, jälle paneb mingi suvaline parm mulle elumõttega ära. Olen siiani solvunud.

Kuidas küll pereelu inimestele mõjub

2007-03-06T18:55:00.000+01:00

Maailm paistab olevat pereinimese jaoks väga julm koht. Pereelu keerab tugevamadki isendid peast täitsa segi. Mis küll toimub koduuste ja-akende taga? Mõni aeg tagasi kägistas üks sõjard oma abikaasa ja kaks last, seejärel poos ka iseenda. Siis, pisukese aja möödudes, võttis üks ontlik pereisa oma naiska ja lapsukesed pantvangi, seekord lõppes kõik siiski päris hästi (mitte küll vaid pereisa enda jaoks, kes pea piirkonda isetekitatud kuulihaava tõttu kooles). Ja siis täna loen ma uudist, mille kohaselt saadeti kohtu alla mees, kes tappis oma elukaaslase erimeelsuste tõttu lapse kasvatamisel. Lugu ise olla juhtunud juba mullu augustis. Võtab sõnatuks. Pereemad- magage nuga padja all ja õppige selgeks õiged kägistamisvõtted, sest loetletud juhtumite taustal tundub ju vaid aja küsimusena see, mil teie hoole alla antud isane hullub ja amokki jooksma hakkab. Olge valvel! Pereväärtused, my ass.

Grrrr...

2007-02-14T21:16:00.000+01:00

Juhtunud isiklikult kohtuma paari tegelasega, kes tuttavad juuksuri juures loetud "Kroonika", "Just"- i ja "SL Õhtulehe" veergudelt, olin sunnitud nentima: jah, mõni inimene kohe ongi tõepoolest selline tropp nagu alguses arvanud oled. Paremaks ei lähe siin midagi.

Siga keerab kähku küüni taha,

2007-01-19T18:22:00.000+01:00

kus kaks noort inimest seisavad ja vestlevad, selga õlehunniku vastu toetades. Neiu on suur ja tahumatu talutüdruk, noormees klassikaline kohalik karjus. Ta ütleb neiule: "Sa meeldid mulle" "Sitta ma sulle meeldin" "Sa oled ilus" "Persse see ilu" Federico Fellini Tonino Guerra "Amarcord"

Miks on vanemad vennad paremad...

2006-12-02T19:02:00.000+01:00

...kui nooremad vennad? a) Vanema venna pärast ei pea koolis kaklema. b) Vanema venna sõpradele saab külge lüüa. Aga mida head on nooremates vendades?

Losing it...

2006-12-02T10:43:00.000+01:00

Mängulust, elurõõm, ahoi?! Tulge tagasi!

Leitud aeg

2006-11-22T14:50:00.000+01:00

Käes on õdusad vaikelulised lohisevpikad novembrikuu õhtud üleüldise hämaruse, viimaste kõdunevate lehtede lõhna ja apokalüptiliste maastike seltsis. Hea aeg, mil rahulolu ja häppiness ei tundu olevat kohustuslik, ent leitud kompromissid iseendaga lubavad muuta elu ootamatult talutavaks.

Lapsed on elu õied- haahaahaa.

2006-11-11T16:58:00.000+01:00

Olen minagi pead murdnud selle üle, misjaoks ma küll lapsi saan? Alguses tundus, et sigin puhtast kohusetundest. No et igas korralikus peres peab täidetud olema vähemalt miinimumprogramm kahe lapse näol. Seejärel hakkas mulle tunduma, et minu egotsentrismi arvestades on seal taga ikka ka veel midagi muud. Sest pole mina ju teab mis eesrindlik pereinimene, lastega nännutamine, emaks ja abikaasaks olemine pole kunagi kuulunud mu lemmiktegevuste hulka. Võõraid lapsi ma lausa väldin. (See on ebapopulaarne avaldus, jah muidugi, ent ma olen vähemalt aus, eksole. Oma isiklikus blogisfääris võin ma ju pisut ausust enesele lubada?) OK, hoolimata sellest, et ma pereväärtusi väga ei hinda, tahan minagi luua endale back-up süsteemi puhuks, kui mul vanadusnõtruses peaks siiski perelembus peale tulema. Eksole see ju eneseõigustuseks piisav? Ma ei oska katimurutarlikult ürgemaselt mõelda, ent ei taha minagi jääda viiekümneselt oma kliimaksiga kahekesi.

Hingede Päev

2006-11-02T10:30:00.000+01:00

Täna on õhk paks ringituiskavatest hingedest, kes kõik lõbustavad end kalmudelt küünlatulukesi ära puhudes. Minu surnud meenutavad end mulle omatahtsi suvalistel päevadel aastas ega oota sugugi netilt Hingedepäevani. Ma olen sunnitud mõtlema neile päris tihti, tavaliselt valulise kahjutunde, vahel ka pisukese rahulolutundega. Rahulolutundega, et nad üldse võtsid vaevaks minu jaoks olla. Mulle meeldib aeg-ajalt nende haudadel kolistamas käia, nendega rääkida ja küsida, kuidas neil läheb. Ega nad kaeba, kuulavad mind leplikult vaikides, külastavad mind harva unenägudeski. Pealegi on surnud tunduvamalt kompromissialtimad, kui seda on elavad. Minu surnud on mul alati olemas. Neid ei saa enam keegi minult võtta. Ja ma armastan neid.

On päevi, mil tunned, et oled Maailma Kunn ja Beauty Queen...

2006-11-01T10:23:00.000+01:00

Täna EI ole see päev!

Selline lugu siis

2006-10-23T17:56:00.000+02:00

Ma eksisin täna öösel oma voodi alla ära. Kuidas sellised asjad ikka juhtuvad- aga väga lihtsalt. Nagu ilmselt paljud teised, magan ka mina koos oma mobiiltelefoniga, sest ta äratab mind hommikul üles. Kuhugi mujale pole teda ju jätta, sest voodi on nii suur, et sellest välja saamine hommikul telefoni kinni vajutama võtab meeletu aja. Täna öösel aga kukkus telefon kolksti voodi alla. Kätte saamine ilma voodi alla ronimata osutus võimatuks. Tigeda ja unisena ei suutnud ma taluda mõtet hommikul kriiskavast "I´m a Barbie girl in a Barbie world" meloodiast, mida ma ei saa otsekohe termineerida. Soov, et telefon ise voodi alt ära tuleks ei teostunud. Niisiis otsustasin ohverdada minutikese ja seal all ära käia. Mis osutus veaks. Sest ma eksisin omaenese voodi all ära. Täitsa ära. Ei saanud aru, kuspool milline sein ja kuidas sealt välja saada. Lisaks oli seal kohutavalt palju voodijalgu, mille vahel manööverdamine osutus parajaks kunsttükiks. Telefoni ma muidugi ei leidnud. Lõpuks äratasin voodikaaslase meisterlike löökidega voodiraami pihta ja käskisin tal tule põlema panna. Telefoni sain kätte ja leidsin tagasitee. Uni aga läks ja jäi.

Küsimus on:

2006-10-16T20:41:00.000+02:00

Kuidas viisakalt lahkuda, kui oled poolkogematakombel komistanud kellegi ellu, seal end sisse seadnud, korraldanud hoogsalt paraja kaose, loonud pahaaimamatult kujuteldavaid maailmu, mis reaalsuses toimivad hoopis teises suunas? Kui ka ise sealt hästi lahkuda ei tahakski, aga tead, et lahkumine on vältimatult vajalik? Enamus inimesi, asju ja olukordi on teatavasti vägagi ajutised. Lohutus on vaid see, et ei miski ega keegi pole ju tegelikult asendamatu. Või on? Ja kui ka pole- kas see üldse antud olukorras lohutabki?

Mis kõik oleks võinud olla...

2006-09-29T18:29:00.000+02:00

Ma tahaksin olla kordamööda astronaut, palgamõrvar, rekkajuht, maamõõtja, prokurör, metsavaht, aeroobikatreener, kirjanik, kokk, tuuker, kirurg, pannkookide praadija, strippar, antropoloog, keemik, piloot, suuskadel sööstlaskuja, psühhiaater, peaminister, preester ja Miss Maailm.

Mõned vastusevariandid juhuks, kui peate kaaslastele seletama, miks te täna koos nendega alkoholi tarbida ei soovi:

2006-09-28T19:14:00.000+02:00

Loomulikult on variante rohkem kui viis, aga alguseks vast piisab kah. Variant 1: Septembris ei joo. Võimalik vastuväide: Kui esitada esimest varianti piisavalt resoluutselt, siis vastuväide puudub. Variant 2: Olen hankinud endale elitaarse suguhaiguse, mida ravin antibiootikumidega. Võimalik vastuväide: Puudub. Huvi pöördub ja inimesed keskenduvad suguhaiguse identifitseerimisele, pakkudes üksteise võidu välja põnevaid sümptome. Variant 3: Olen (kohusetundlik) rase. Võimalik vastuväide: Sa ei näe rase välja või et sina pole ju kohusetundlik. Variant 4: Alati, kui joon, hakkab mul kohutavalt halb ja ma oksendan ning põen järgmisel päeval pohmelust. Vastuväide: Valetad! Variant 5: Külastasin just hambaarsti ega taha nüüd novokaiini etanooliga segada. Võimalik vastuväide: Ei tööta, kui oled seltskonnaga koos veetnud enam kui ühe päeva.

Üks päev korraga

2006-09-20T19:25:00.000+02:00

Elu toimib kõige paremini energeetilis-emotsionaalsel säästureziimil. Inimesed ja asjad kaotavad järjest oma tähtsuses. Hetkedes on rahu, tagasivaadetes mõtlikkus. Ring tõmbub ahtaks. Hing sätib talveunele.

Koonuga kuu poole

2006-09-18T18:48:00.000+02:00

Ma ei oleks uskunud. Ma ei oleks uskunud, et ma olen veel võimeline kellestki puudust tundma ja kedagi igatsema sel moel nagu ma praegu seda teen. Aga paistab, et ka minus on varjatud võimeid. Ega olukord tegelikult meeldiv ole. Selline niutsumine polnud mul kaugeltki mitte plaanis. Kes teab, saab aru. Päeva lugudeks on täna Everything But A Girl´i "Missing" ning Sinead O´Connor´i "Nothing Compares 2U".

Lilleliste kummikute aeg

2006-09-07T15:24:00.000+02:00

Vist ongi nii, et suvi saab seegi kord otsa. Kes oleks võinud arvata!

Maksuvaba tulu

2006-09-06T19:27:00.000+02:00

Kui mina täna elukohajärgsesse kauplusesse jõudsin, oli kohaliku kerjuse tööpäev juba lõppenud. Sealsamas seinaääres kurtis ta ühele oma kolleegile, et tema on terve päeva tööd teinud ja päevateenistus vaid tühised kuussada krooni. Niisiis- kui juhtute nägema Raatuse Comarketi ukse kõrval põlvitavat haisvat härrasmeest, kes on kärnad oma lagipeal katnud hõbedase isoleerpaelaga- palun, toetage teda kahekümneviiekaga. Elu peab minema paremaks meie kõigi jaoks!

To the Lighthouse

2006-09-05T14:58:00.000+02:00

"... kui tahes terased me ka pealispinnal pole, allpool oleme me väga tõsised, väga sügavad ja väga inimlikud."

Egoiste

2006-09-04T08:54:00.000+02:00

Unustasin sõbra sünnipäeva ja töökaaslase pulma ning veetsin nädalavahetuse süüdimatult rabas.

Arusaam

2006-08-22T02:06:00.000+02:00

Vahel tuleb ette hetki, mil tunned, et sul on olemas kõik.

Me, Myself, and I

2006-08-14T19:47:00.000+02:00

Üksi olla on hea. Hea on kolada omapäi mööda tänavaid, mis on enamuses võõrad. Hea on ronida mööda treppe, kedagi järele ootamata. Hea on sahistada rannaliivas, naeratada omaette, olla lihtsalt vait... Ei pea oma mõtteid jagama, ei pea arvestama, ei pea hoolitsema, ei pea teistele mõtlema, ei pea kellegi kaelas rippuma. Midagi ei pea. Kohustused puuduvad. On aeg enda jaoks. Üksi on meeletult hea. On inimesi, kellest ma hoolin. Aga ma ei tunne neist praegu vähimatki puudust.

Eksklusiivne erapidu iseenda seltsis

2006-08-13T11:34:00.000+02:00

Kellegi teise lugu

2006-07-24T11:01:00.000+02:00

Te vaid mõelge, milline elu võis neil selles majas olla! Vean kihla, et seal elas üks kamp üdini õnnelikke, imearmsaid ja oma ajastule küllaltki mittekohaseid boheemlasi.

II

2006-07-22T21:18:00.000+02:00

Elu toob üllatusi. Endiselt. Kes teab, milleks miski hea on. Või halb. Loodetavasti siiski hea. Kui üks uks avaneb, läheb teine kinni.

Some like it hot, some do not

2006-07-06T11:16:00.000+02:00

Kui te minust nüüd pikemat aega enam ei kuule, siis usutavasti olen ma ikka olemas, kuid lihtsalt mõnes kinnisemas asutuses aka psühhiaatriakliinik. Koos oma anoreksiasümptomitega. Millel kusjuures ei ole psüühikat taga, aga kes see mind usub. Et ärge siis taga otsima hakake, eks ma ilmun varsti jälle välja. Veenitoidetuna ja priskena. Aga võimalik, et ka hullumajas on wifi ja siis saab meil koos hoopis lõbus olema... On siiski lootust, et käitumine kohastub. Tõusin täna öösel spetsiaalselt kell kaks üles, et minna Zavoodi pelmeene sööma.

NightLife

2006-07-04T15:53:00.000+02:00

Ma ostsin endale eile eriti peened alukad, millel peal Bätmäni pilt (NB! Hiilgab pimeduses) I glow in dark! Õujee! Peagi need valged ööd otsa ei saa.

Kontrastide aeg

2006-06-29T18:24:00.000+02:00

Tegelikult näen ma kõiki värve korralikult, mul on isegi juhiload:) Küll aga võiks selle järgi, kuidas ma riides käin, arvata, et ma olen nii värvipime, et suudan visuaalselt eristada ainult valget ja musta. Sest just sellist tooni rõivaid on mu kapid siin ja sealpool selle kevade jooksul täis kogunenud ja eks ma siis sealt vaheldumisi valin. On musti päevi, nagu näiteks täna, ja on heledamaid päevi (nagu ennustab tulla homme). Must ja Valge. Valge ja Must. Kord üks, kord teine, aga mitte kunagi segamini.

Eilse päeva parim pakkumine

2006-06-28T08:30:00.000+02:00

"Mida sina sellest tead- sa pole kunagi olnud loll ega kole"

(Ära) kuula inimest

2006-06-21T11:23:00.000+02:00

Eile ühe armsa sõbra doktorikraadi kaitsmisele järgnenud olengul kohtasin "Vana Tarka Naist" (vahemärkusena: tiitel kogu minu lugupidamise juures, mida ma mõtlen tõsiselt, ehkki ma tean, et ega talle meeldiks teada, et teda vanaks pean). Ma sain temalt eile palju. Tõsiselt. Muuhulgas meenutas ta mulle ka vanasõna inimestest ja inimeste sarnasusest sibulaga. Et umbes midagi sellist: inimesed on kui sibulad: mida enam sa neid koorid, seda enam panevad nad sind nutma. Minuni jõudis mõistmine, et oma lähedaste inimeste ring tuleb hoida ahtake, pole vaja sinna lasta selliseid tüüpe, kes lähemal tundmaõppimisel ilmselt pisaraid tooksid.

Usku ja meelekindlust

2006-06-21T11:11:00.000+02:00

Mind on tabanud selgusehetk, et mida ma oma eluga teha tahan järgneva seitsme aasta jooksul. Olen otsustanud oma saavutused ja kellestki loobumised. Polegi valus ja paha- on hoopis tekkinud eesmärk ja vallanud optimism. Loodetavasti see kestab. Kaua. Seitse aastat. Vähemalt. Olen vist nüüd aru saanud, mis ja kes mind õnnelikuks teeb.

Volt ja amper

2006-06-20T08:46:00.000+02:00

Elu lõpetas lill olemise eile õhtul koos elektrikatkestusega. Mis tähendas seda, et aruanne, mida parajasti kirjutasin, muutus hetkega suhteliselt olematuks. Mis ajas mu muidugi tänavale jooma. Hea algus. Üldse kavatseb see nädal mööduda kerges joobes. Mis pole muidugi möödumiseks ka kõige halvem viis, eksole. Ümbritsevate inimeste eludes paistab olema hulganisti highlighte, mida ma lahkelt olen kutsutud nendega jagama. Mis ehk aitab üle saada ka tõsiasjast, et mu oma pisikeses armsas elus on praegu eredate hetkede nulliring.

Rõõm tõdeda

2006-06-19T10:55:00.000+02:00

et need päikese eest kaitsvad kreemid, mida telekas reklaamitakse ja poest osta saab, pole samasugune reklaamsaast nagu näiteks Fastum geel. Orto päikesekaitsekreem "Täiuslik kaitse" osutus ootamatult tõhusaks: kahest päevast sauna taga tiigi ääres põletava päikese seltsis on õnnestunud pääseda kõrvetusteta, muutumatult valge nahaga. Meeldiv üllatus tabas mind ka sääsetõrjevahendeid kasutades. Tõdesin-loomad ikka keemiat kardavad. Kuidas küll inimesed vanasti suve üle elasid... pidi see vast vaev olema? Elu on taas lill. Happy happy-joy joy!

Eredaimad hetked Durex-iga

2006-06-13T19:45:00.000+02:00

Olles inspireeritet ühe lugupeetud professori sõnavõtust viimasel kohalikul teaduskonverentsil ("Tehke, mis te teete, aga pidage meeles-kasutage alati kondoomi"), süüvisin selle lateksasjanduse hingeellu, alustades kasutusõpetuse läbilugemisest. Taipasin alles nüüd, millest olen ilma jäänud, järgides seda ideed, et ainult jobud küsivad teed ja lollid loevad manuaali. Säravad hetked selle väärtkirjanduse seltsis: Paigaldage kondoom erekteerunud peenisele enne peenise sattumist kontakti partneri kehaga Kondoomide mittevaginaalsel kasutamisel võib suureneda nende mahalibisemise või vigastamise oht Visake kasutatud kondoom ära hügieeninõuete kohaselt. Mähkige kondoom salvrätikusse ja visake prügikasti Kui teil pärast vahekorda on tekkinud kahtlus, et teie või teie partner on jäänud rasedaks, pöörduge kohe arsti poole Lisainformatsiooni saamiseks Durex kondoomide kohta, samuti teie riigis saadaolevate Durex kondoomide valiku kohta külastage meie internetilehekülge või kirjutage aadressil...

Soovin muud

2006-06-12T08:59:00.000+02:00

Suvi on kätte jõudnud. Tööl olemine tekitab meeletut süütunnet.

Tähetornist

2006-06-09T08:57:00.000+02:00

Kas teadsite, et Andromeda udukogu on tegelikult kaa olemas? Nagu Ahvide planeetki? Ja et Tähesõjad on tegelikult dokumentaalfilm?

Teaduskonverents?!

2006-06-03T08:52:00.000+02:00

Internetiseerunud ja läptopeerunud teadusinimesed. Tervitusi Roosta puhkekülast.

Õnnerõõmu klubi

2006-05-29T22:03:00.000+02:00

Ma olen tänaseks üliväga tüdinenud olemast tubli, asjalik, töökas ja kõigega toimetulev. Oleks vist viimane aeg kokku keerata mingi suuremat sorti saast. Andmaks märku, et ma ei viitsi, mind ei koti ja üldse oleks aeg hakata mõtlema minu vallandamisele. Think positive...