Taaskord vahvaid üllatusi e-postkastist

No kae, kae, tõepoolest... sellise asjaga siis nüüd üritatakse püüda. Teadagi- personaalne lähenemine pidavat töötama. Aga kes teist seletaks mulle, kus on point, või noh, mis selle asja mõte on, ah? DEAR (minaise), It is my pleasure to inform you that you are being considered for inclusion in the upcoming 2009 Edition of Who's Who in the World®, which is scheduled for publication in November 2008. Distributed globally, Marquis' Who's Who in the World is relied upon by business leaders, journalists, academics, and other professionals for its accuracy and currency of information. Additionally, it is found in the collections of many of the world's leading libraries and corporations. As the Marquis Who's Who editors begin assembling the 2009 Edition of this historic publication, the original Who's Who in the World continues to be recognized internationally as the premier biographical data source of notable living individuals from every significant field of endeavor/.../ Inclusion in Who's Who in the World offers...

• More than just a personal achievement; being honored in a Marquis Who's Who publication offers prospective business contacts an authoritative, full representation of your credentials and accomplishments.
• A historical archive of your achievements, recorded for generations to refer to time and again.
• Exclusive offers that are available only to members of the Marquis Who's Who family. I congratulate you on the achievements that have brought your name to the attention of our editorial committee.

We look forward to hearing from you. Sincerely, Robert Docherty, Director, Editorial and Selection Committee P.S. Inclusion of your biography in Who's Who in the World, of course, carries neither cost nor obligation to you of any kind. Our goal with each new edition is to have full representation of noteworthy and accomplished men and women across all fields and industries. Lubage, ma naeran nüüd jälle.

Kohtumiseni, Jaan!

Jaani maine teekond on lõppenud ja tema põrm maetud, ent ta ise ei ole kuhugi kadunud. Ei ole muutunud olematuks, sest juba ammu enne lahkumist oli ta saavutanud surematu staatuse ning elab meie heades mõtetes ikka edasi. Looming on igavene. Oli au Sind tunda! Aitäh Sulle, et võtsid vaevaks olla!

The Others

Ma ikka imestan, kui kohtan inimesi, kes näikse olevat oma perekonnaga mugaval moel kohandunud ning omaenese isetust selles institutsioonis täiel määral naudivad. Minu jaoks ei ole pereelu lihtne ega kerge. Pole kunagi olnud ega saa ilmselt ka kunagi olema. Minult nõuab inimestega koos elamine pingutust- ja mitte vähe. Õnneks on mul väljaarenenud vastutustunne ja visadus. Ma ei tule üldse halvasti toime, seda mitte. Aga mu ego ei taandu. Pole lootustki- ja siis pole ka lootust ennast omaenda perekonnas lähiajal rahulolevana tunda.

Selline peenelt poolkohustuslik (ähvardava alatooniga) anonüümne karjääriuuring

Statistikaamet on võtnud endale ülesande selgitada välja "Eestis elavate doktorite" karjäär. Sellesse 800-st inimesest koosnevasse valimisse on sattunud ka minu isik ning mind informeeritakse, et mul on õnn olla esimeste seas, kes saavad Statistikaameti küsitlusankeeti täita ja edastada Interneti teel. Happy-happy, joy-joy! Esimesel katsel uuringus osaleda täidan kohusetundlikult lüngad ankeedis oma sünniaja, haridustee, peetud ametite, avaldatud artiklite, üliõpilaste juhendamiste ja oma olematute teaduslike tunnustuste kohta. Seejärel soovitakse süüvida minu rahakotti. No hea küll. Mõni küsimus on siiski veel isiklikumat laadi. Miks küll tahab Statistikaamet teada, kas mina, Eestis elav doktor, elan oma abikaasaga koos? Kui palju mu abikaasa teenib? Mitu last meil on? Kas me elame oma lastega ikka koos? Ning kui me kõik niiviisi toredasti koos eksisteerime, siis kui palju meil ka iga kuu perekonda pappi sisse voolab? Esimene katse lõpeb loobumisega. Ei, ma ei soovi andmeid salvestada. Kahe päeva pärast saabub e-postkasti ähvarduskiri: "Juhul kui Te küsimustikku ei täida ega võta meiega muul moel ühendust, külastab Teid novembri või detsembri jooksul Statistikaameti küsitleja." Tjahh. Sama kordub kahe päeva pärast jälle. Ara verega nagu ma olen, asun teisele katsele. Avastan, et igale küsimusele on võimalik ka vastata: "Ma meelsamini ei vastaks sellele küsimusele". Kasutan seda võimalust. Ohtralt. Salvestan andmed ja edastan ankeedi. Juba mitu päeva on Statistikaameti poolt õnnis vaikus. Loodetavasti ei arva sealt keegi, et minutaolist karjääritut olevust peaks veel külastama, et temast viimane välja pressida.

Thunderbird thinks this message is junk

90 protsenti spämmaritest on kindlal veendumusel, et mul on peenis. Selline eriliselt niru peenis, mis pidevalt turgutamist vajab: väike, suutmatu jne. Võõras mure. Aga tundub, et sellest poleks ka suurt abi, kui spämmareid nende eksiarvamusest teavitada. Küllap saaksin seepeale protsentuaalselt suurenenud hulgal soovitusi vähendada kaalu, hankida kõrgkoolidiplom, kompenseerida peenise puudumist võltsrooleksi soetamisega ning ravida oma kompleksidest tingitud psüühikahäireid musta turult ostetud Xanaxi ja Valiumi abiga. Sorteerides elektroonilise postkasti prahti sai komplekteeritud spämmikliendi tüüpportree: selleks osutus ärevushäire all kannatav, viletsalt toimivate suguorganitega, kiilas ja ülekaaluline, ilma kõrghariduseta ent seejuures piisavalt hästi teeniv pornohuviline meessoost isend, kelle suurim unistus on töötada meditsiiniõena. Ma näen siin enesega mitut vastuolu. Palun mind spämmist vabastada. See on puhas e-ressursi raiskamine.

Minust on saanud Hipimagnet.

"Kas te elate ikka veel oma väikekodanlikku elu?"- see on küsimus, mida mulle tihti esitavad vanad sõbrad-tuttavad-jäänukid ammustelt ülikoolipäevadelt pisut halvakspaneva alatooniga, kui neid üks kord aastas Folgil või Rabarockil kohtan. Mõned inimesed, erinevalt minust endast, ei muutu kunagi: ei neid kammitse olme, lapsed, raha ega karjääripüüdlused. Ma olen osanud neid kadestada, sest nad meenutavad mulle mind ennast sellisena, nagu ma kunagi tavatsesin olla. Küll aga nüüd, viimasel ajal üha sagedamini, taban oma köögilaua taha eksinud nendesamade hipide igatsevaid ohkeid- sisuks: "Siin on nii hea". Väikekodanlik komfort osutub vastupandamatuks. Ning nii nad siia jäävadki...

Ja on õnnelik lõpp sel lool...

Minu uus armastus. Ilmale tulnud 6.aprillil, strateegilised mõõdud 3640 gr ja 52 cm.

Naljakuu. Tants varemetel.

Ma tõepoolest ei mõista, kuidas mõned inimesed ei anna endale sugugi aru, et asjad EI ole suurepärased ega kadestamisväärsed ning elavad siiras usus, et kõik on vaimustavalt hästi samal ajal, mil kaitserajatised ümberringi lagunevad. Inside joke! Kodutandrilt: Mu teine järeltulija peaks olema tänaseks täpselt kaks nädalat vana. Selle asemel pole ta üldse sündinud.

Kevad on. Emajõel ujuvad luiged ja õues lendleb kollane liblikas.

Mul on praegu väga palju vaba aega ja seega ka võimalus tähele panna asju ja inimesi, millest-kellest muidu mööda käiks. Täna varahommikul sain juhuslikult kokku ühe äravahetamiseni Nisu Unot meenutava sassiga, kes Emajõe ääres lõket tegi ja odekat rüüpas. Mitte seda prostat, vaid ikka sidruniga maitsestatut. Tal oli mulle elu ja inimeste kohta paljutki asjalikku öelda. Mitte midagi nii head mul vastu panna muidugi polnud. Kuulasin teda ja mõtlesin, et näe, jälle paneb mingi suvaline parm mulle elumõttega ära. Olen siiani solvunud.

Kuidas küll pereelu inimestele mõjub

Maailm paistab olevat pereinimese jaoks väga julm koht. Pereelu keerab tugevamadki isendid peast täitsa segi. Mis küll toimub koduuste ja-akende taga? Mõni aeg tagasi kägistas üks sõjard oma abikaasa ja kaks last, seejärel poos ka iseenda. Siis, pisukese aja möödudes, võttis üks ontlik pereisa oma naiska ja lapsukesed pantvangi, seekord lõppes kõik siiski päris hästi (mitte küll vaid pereisa enda jaoks, kes pea piirkonda isetekitatud kuulihaava tõttu kooles). Ja siis täna loen ma uudist, mille kohaselt saadeti kohtu alla mees, kes tappis oma elukaaslase erimeelsuste tõttu lapse kasvatamisel. Lugu ise olla juhtunud juba mullu augustis. Võtab sõnatuks. Pereemad- magage nuga padja all ja õppige selgeks õiged kägistamisvõtted, sest loetletud juhtumite taustal tundub ju vaid aja küsimusena see, mil teie hoole alla antud isane hullub ja amokki jooksma hakkab. Olge valvel! Pereväärtused, my ass.

Grrrr...

Juhtunud isiklikult kohtuma paari tegelasega, kes tuttavad juuksuri juures loetud "Kroonika", "Just"- i ja "SL Õhtulehe" veergudelt, olin sunnitud nentima: jah, mõni inimene kohe ongi tõepoolest selline tropp nagu alguses arvanud oled. Paremaks ei lähe siin midagi.

Siga keerab kähku küüni taha,

kus kaks noort inimest seisavad ja vestlevad, selga õlehunniku vastu toetades. Neiu on suur ja tahumatu talutüdruk, noormees klassikaline kohalik karjus. Ta ütleb neiule: "Sa meeldid mulle" "Sitta ma sulle meeldin" "Sa oled ilus" "Persse see ilu" Federico Fellini Tonino Guerra "Amarcord"

Miks on vanemad vennad paremad...

...kui nooremad vennad? a) Vanema venna pärast ei pea koolis kaklema. b) Vanema venna sõpradele saab külge lüüa. Aga mida head on nooremates vendades?

Losing it...

Mängulust, elurõõm, ahoi?! Tulge tagasi!

Leitud aeg

Käes on õdusad vaikelulised lohisevpikad novembrikuu õhtud üleüldise hämaruse, viimaste kõdunevate lehtede lõhna ja apokalüptiliste maastike seltsis. Hea aeg, mil rahulolu ja häppiness ei tundu olevat kohustuslik, ent leitud kompromissid iseendaga lubavad muuta elu ootamatult talutavaks.

Lapsed on elu õied- haahaahaa.

Olen minagi pead murdnud selle üle, misjaoks ma küll lapsi saan? Alguses tundus, et sigin puhtast kohusetundest. No et igas korralikus peres peab täidetud olema vähemalt miinimumprogramm kahe lapse näol. Seejärel hakkas mulle tunduma, et minu egotsentrismi arvestades on seal taga ikka ka veel midagi muud. Sest pole mina ju teab mis eesrindlik pereinimene, lastega nännutamine, emaks ja abikaasaks olemine pole kunagi kuulunud mu lemmiktegevuste hulka. Võõraid lapsi ma lausa väldin. (See on ebapopulaarne avaldus, jah muidugi, ent ma olen vähemalt aus, eksole. Oma isiklikus blogisfääris võin ma ju pisut ausust enesele lubada?) OK, hoolimata sellest, et ma pereväärtusi väga ei hinda, tahan minagi luua endale back-up süsteemi puhuks, kui mul vanadusnõtruses peaks siiski perelembus peale tulema. Eksole see ju eneseõigustuseks piisav? Ma ei oska katimurutarlikult ürgemaselt mõelda, ent ei taha minagi jääda viiekümneselt oma kliimaksiga kahekesi.

Hingede Päev

Täna on õhk paks ringituiskavatest hingedest, kes kõik lõbustavad end kalmudelt küünlatulukesi ära puhudes. Minu surnud meenutavad end mulle omatahtsi suvalistel päevadel aastas ega oota sugugi netilt Hingedepäevani. Ma olen sunnitud mõtlema neile päris tihti, tavaliselt valulise kahjutunde, vahel ka pisukese rahulolutundega. Rahulolutundega, et nad üldse võtsid vaevaks minu jaoks olla. Mulle meeldib aeg-ajalt nende haudadel kolistamas käia, nendega rääkida ja küsida, kuidas neil läheb. Ega nad kaeba, kuulavad mind leplikult vaikides, külastavad mind harva unenägudeski. Pealegi on surnud tunduvamalt kompromissialtimad, kui seda on elavad. Minu surnud on mul alati olemas. Neid ei saa enam keegi minult võtta. Ja ma armastan neid.

On päevi, mil tunned, et oled Maailma Kunn ja Beauty Queen...

Täna EI ole see päev!

Selline lugu siis

Ma eksisin täna öösel oma voodi alla ära. Kuidas sellised asjad ikka juhtuvad- aga väga lihtsalt. Nagu ilmselt paljud teised, magan ka mina koos oma mobiiltelefoniga, sest ta äratab mind hommikul üles. Kuhugi mujale pole teda ju jätta, sest voodi on nii suur, et sellest välja saamine hommikul telefoni kinni vajutama võtab meeletu aja. Täna öösel aga kukkus telefon kolksti voodi alla. Kätte saamine ilma voodi alla ronimata osutus võimatuks. Tigeda ja unisena ei suutnud ma taluda mõtet hommikul kriiskavast "I´m a Barbie girl in a Barbie world" meloodiast, mida ma ei saa otsekohe termineerida. Soov, et telefon ise voodi alt ära tuleks ei teostunud. Niisiis otsustasin ohverdada minutikese ja seal all ära käia. Mis osutus veaks. Sest ma eksisin omaenese voodi all ära. Täitsa ära. Ei saanud aru, kuspool milline sein ja kuidas sealt välja saada. Lisaks oli seal kohutavalt palju voodijalgu, mille vahel manööverdamine osutus parajaks kunsttükiks. Telefoni ma muidugi ei leidnud. Lõpuks äratasin voodikaaslase meisterlike löökidega voodiraami pihta ja käskisin tal tule põlema panna. Telefoni sain kätte ja leidsin tagasitee. Uni aga läks ja jäi.

Küsimus on:

Kuidas viisakalt lahkuda, kui oled poolkogematakombel komistanud kellegi ellu, seal end sisse seadnud, korraldanud hoogsalt paraja kaose, loonud pahaaimamatult kujuteldavaid maailmu, mis reaalsuses toimivad hoopis teises suunas? Kui ka ise sealt hästi lahkuda ei tahakski, aga tead, et lahkumine on vältimatult vajalik? Enamus inimesi, asju ja olukordi on teatavasti vägagi ajutised. Lohutus on vaid see, et ei miski ega keegi pole ju tegelikult asendamatu. Või on? Ja kui ka pole- kas see üldse antud olukorras lohutabki?