Arusaam

Vahel tuleb ette hetki, mil tunned, et sul on olemas kõik.

Me, Myself, and I

Üksi olla on hea. Hea on kolada omapäi mööda tänavaid, mis on enamuses võõrad. Hea on ronida mööda treppe, kedagi järele ootamata. Hea on sahistada rannaliivas, naeratada omaette, olla lihtsalt vait... Ei pea oma mõtteid jagama, ei pea arvestama, ei pea hoolitsema, ei pea teistele mõtlema, ei pea kellegi kaelas rippuma. Midagi ei pea. Kohustused puuduvad. On aeg enda jaoks. Üksi on meeletult hea. On inimesi, kellest ma hoolin. Aga ma ei tunne neist praegu vähimatki puudust.

Eksklusiivne erapidu iseenda seltsis

Kellegi teise lugu

Te vaid mõelge, milline elu võis neil selles majas olla! Vean kihla, et seal elas üks kamp üdini õnnelikke, imearmsaid ja oma ajastule küllaltki mittekohaseid boheemlasi.

II

Elu toob üllatusi. Endiselt. Kes teab, milleks miski hea on. Või halb. Loodetavasti siiski hea. Kui üks uks avaneb, läheb teine kinni.

Some like it hot, some do not

Kui te minust nüüd pikemat aega enam ei kuule, siis usutavasti olen ma ikka olemas, kuid lihtsalt mõnes kinnisemas asutuses aka psühhiaatriakliinik. Koos oma anoreksiasümptomitega. Millel kusjuures ei ole psüühikat taga, aga kes see mind usub. Et ärge siis taga otsima hakake, eks ma ilmun varsti jälle välja. Veenitoidetuna ja priskena. Aga võimalik, et ka hullumajas on wifi ja siis saab meil koos hoopis lõbus olema... On siiski lootust, et käitumine kohastub. Tõusin täna öösel spetsiaalselt kell kaks üles, et minna Zavoodi pelmeene sööma.

NightLife

Ma ostsin endale eile eriti peened alukad, millel peal Bätmäni pilt (NB! Hiilgab pimeduses) I glow in dark! Õujee! Peagi need valged ööd otsa ei saa.

Kontrastide aeg

Tegelikult näen ma kõiki värve korralikult, mul on isegi juhiload:) Küll aga võiks selle järgi, kuidas ma riides käin, arvata, et ma olen nii värvipime, et suudan visuaalselt eristada ainult valget ja musta. Sest just sellist tooni rõivaid on mu kapid siin ja sealpool selle kevade jooksul täis kogunenud ja eks ma siis sealt vaheldumisi valin. On musti päevi, nagu näiteks täna, ja on heledamaid päevi (nagu ennustab tulla homme). Must ja Valge. Valge ja Must. Kord üks, kord teine, aga mitte kunagi segamini.

Eilse päeva parim pakkumine

"Mida sina sellest tead- sa pole kunagi olnud loll ega kole"

(Ära) kuula inimest

Eile ühe armsa sõbra doktorikraadi kaitsmisele järgnenud olengul kohtasin "Vana Tarka Naist" (vahemärkusena: tiitel kogu minu lugupidamise juures, mida ma mõtlen tõsiselt, ehkki ma tean, et ega talle meeldiks teada, et teda vanaks pean). Ma sain temalt eile palju. Tõsiselt. Muuhulgas meenutas ta mulle ka vanasõna inimestest ja inimeste sarnasusest sibulaga. Et umbes midagi sellist: inimesed on kui sibulad: mida enam sa neid koorid, seda enam panevad nad sind nutma. Minuni jõudis mõistmine, et oma lähedaste inimeste ring tuleb hoida ahtake, pole vaja sinna lasta selliseid tüüpe, kes lähemal tundmaõppimisel ilmselt pisaraid tooksid.

Usku ja meelekindlust

Mind on tabanud selgusehetk, et mida ma oma eluga teha tahan järgneva seitsme aasta jooksul. Olen otsustanud oma saavutused ja kellestki loobumised. Polegi valus ja paha- on hoopis tekkinud eesmärk ja vallanud optimism. Loodetavasti see kestab. Kaua. Seitse aastat. Vähemalt. Olen vist nüüd aru saanud, mis ja kes mind õnnelikuks teeb.

Volt ja amper

Elu lõpetas lill olemise eile õhtul koos elektrikatkestusega. Mis tähendas seda, et aruanne, mida parajasti kirjutasin, muutus hetkega suhteliselt olematuks. Mis ajas mu muidugi tänavale jooma. Hea algus. Üldse kavatseb see nädal mööduda kerges joobes. Mis pole muidugi möödumiseks ka kõige halvem viis, eksole. Ümbritsevate inimeste eludes paistab olema hulganisti highlighte, mida ma lahkelt olen kutsutud nendega jagama. Mis ehk aitab üle saada ka tõsiasjast, et mu oma pisikeses armsas elus on praegu eredate hetkede nulliring.

Rõõm tõdeda

et need päikese eest kaitsvad kreemid, mida telekas reklaamitakse ja poest osta saab, pole samasugune reklaamsaast nagu näiteks Fastum geel. Orto päikesekaitsekreem "Täiuslik kaitse" osutus ootamatult tõhusaks: kahest päevast sauna taga tiigi ääres põletava päikese seltsis on õnnestunud pääseda kõrvetusteta, muutumatult valge nahaga. Meeldiv üllatus tabas mind ka sääsetõrjevahendeid kasutades. Tõdesin-loomad ikka keemiat kardavad. Kuidas küll inimesed vanasti suve üle elasid... pidi see vast vaev olema? Elu on taas lill. Happy happy-joy joy!

Eredaimad hetked Durex-iga

Olles inspireeritet ühe lugupeetud professori sõnavõtust viimasel kohalikul teaduskonverentsil ("Tehke, mis te teete, aga pidage meeles-kasutage alati kondoomi"), süüvisin selle lateksasjanduse hingeellu, alustades kasutusõpetuse läbilugemisest. Taipasin alles nüüd, millest olen ilma jäänud, järgides seda ideed, et ainult jobud küsivad teed ja lollid loevad manuaali. Säravad hetked selle väärtkirjanduse seltsis: Paigaldage kondoom erekteerunud peenisele enne peenise sattumist kontakti partneri kehaga Kondoomide mittevaginaalsel kasutamisel võib suureneda nende mahalibisemise või vigastamise oht Visake kasutatud kondoom ära hügieeninõuete kohaselt. Mähkige kondoom salvrätikusse ja visake prügikasti Kui teil pärast vahekorda on tekkinud kahtlus, et teie või teie partner on jäänud rasedaks, pöörduge kohe arsti poole Lisainformatsiooni saamiseks Durex kondoomide kohta, samuti teie riigis saadaolevate Durex kondoomide valiku kohta külastage meie internetilehekülge või kirjutage aadressil...

Soovin muud

Suvi on kätte jõudnud. Tööl olemine tekitab meeletut süütunnet.

Tähetornist

Kas teadsite, et Andromeda udukogu on tegelikult kaa olemas? Nagu Ahvide planeetki? Ja et Tähesõjad on tegelikult dokumentaalfilm?

Teaduskonverents?!

Internetiseerunud ja läptopeerunud teadusinimesed. Tervitusi Roosta puhkekülast.

Õnnerõõmu klubi

Ma olen tänaseks üliväga tüdinenud olemast tubli, asjalik, töökas ja kõigega toimetulev. Oleks vist viimane aeg kokku keerata mingi suuremat sorti saast. Andmaks märku, et ma ei viitsi, mind ei koti ja üldse oleks aeg hakata mõtlema minu vallandamisele. Think positive...

Aeg maha

Aeg maha. Ruttu. Mul on oht ülekuumeneda. Peab mõneks ajaks kuhugi kaugele minema. Huvitav, kas ma olen nii julge tüdruk, et oma tööde ja tegemiste ja segaste suhete juurest päevapealt lahkuda? Kurat, ma kardan, et mitte. Või ehk siiski?

Lapsevanema rõõmud

Oletage, et teil on laps. Oletage, et see laps käib lasteaias. Ja see, mis neis oletustes järgneb, on säärane: Ühel ööl ärkate te üles vaeveldes iivelduse ja maokrampide käes. Meeletud külmavärinad ja üle keha ronivad sitikad fiiling. Mõtlete, kas kutsuda kiirabi või surra. Ei suuda otsustada, kumb oleks parem mõte ja jätate mõlemad tegemata. Olukord kestab. Päevi. Nagu üks korralik hero ärajäämanäht. See ei ole nightmare, see ongi päriselt nii. Ehkki mis seal vahet, olukord kõigub ettekujutluste, reaalsuse ja teadvusetuse piirimail. Lõpuks jääb siiski elutahe peale. Laps on sellesama asja väga kergel kujul läbi põdenud kaks päeva varem nelja tunni jooksul. Kõik lasteaiahaigused aga hakkavad ootamatult hõlpsasti külge lapsevanemale. Iga päev, mil mu tütreke lasteaias käib, on minu terviserisk. Ma olen viimase aasta jooksul olnud rohkem haige kui oma eelnenud 27 eluaasta jooksul (ok, õigluse mõttes tuleb siit maha arvata mu kolmas eluaasta, aga mõte jääb samaks).