Perekonnas lahvatas seksiskandaal

Never say never! Pereliige, igineitsist laika, osutus ühtäkki üllatuslikult tiineks. Ise juba vanaema eas, ent praegu pakatab loomake uudsusest ja õnnest oma peagi emaks saamise ilus. Peen perekoer erineb oma väärtushinnangutes ülejäänud perekonnaliikmetest kardinaalselt: oma novaatorlikul moel on ta nooruspõlves järjekindlalt ära öelnud pakutud printsidest ning otsustanud eluõhtul paaruda eriti jäleda mukiga. Klassikaline Romeo- Juliette lugu, kuid tõeline karuteene ihuviljadele:(

Väljendudes reljeefselt

Kui ka negatiivne riigieelarve meid sellest vabaduse sambast ei päästa, siis ei tee seda miski. Memoriaali tulekuga kaasneks siiski ka üks positiivne külg- linnud saaksid sittumisruumi juurde. Rohelised rõõmustavad.

Ei, siiski..

Mitte, et see oleks hullult originaalne, seda mitte, aga teate, ma olen jooma hakanud... Igal õhtul (ja ma väga kiivalt jälgin, et suudaksin ikka kella seitsmeni ära oodata) libiseb minusse kaks pokaali veini. Viimasel ajal valget. Mis on imelik, sest muidu joon ma ikka punast. Aga praegu tundub punane kuidagi liiga alkohol. Valge seevastu on nagu limps. Kelluke või Buratino. Polegi nagu üldse joomine ja seega ei vääri ka eneseõigustust.

Pikk tee düünides

Nojah, mul pole midagi originaalset öelda, no mitte midagi kohe ei ole. Juba ammu pole olnud. Shoot me!

Üldiselt räägitakse nii...

... et kui mees ja naine abielluvad ja koos elama hakkavad, siis naine loodab, et mees muutub. Mees aga loodab, et naine ei muutu. Meiega oli teistmoodi- mina lootsin, et mees jääb nii nagu on, mees lootis (loodab ikka veel), et mina muutun. Nüüd, täna, on olukord aga selline, et mees on muutunud ja mina olen kahjuks täpipealt endine:(

Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea

Tallinn, talentide linn, on meist paljudele unistuste täitumise lõpp-punkt, kuhu on kokku voolanud kogu Eesti piimajõed ning pudrumäed, kauneimad emased ja jõukaimad isased.

Tegelikkuses annavad pealinna elus tooni sisserändajad Kapa-Kohilast, Tartust, Jõgevalt ning Assamalla-Tussumulgust: need pealinna roomanud rotid, kes püüavad maksimeerida oma küünetehniku-ehitaja ametist saadavat sissetulekut ja veeta oma edaspidist elu kodukülade, -linnade kaevusid täis sülitades. Need on need meile kõigile tuttavad isendid, kelle unistustest suurim on papist kolme-põrsa-maja Tiskres, liisingusse võetud bemari tagatulede demonstreerimine riigi „kiirteedel”, hollikas, privee ja vesinikublond karvkate. Need, kelle jaoks kõik me ülejäänud oleme maakad- sõnnikuhõngulised, kalossides ja villased. Sündinud tallinlasena on mul taoliste uuspealinlaste pärast piinlik, samas on kergendus seegi, et nemad on nüüd seal ja mina siin.

Mul on ometi hea meel, et Vabariigi Valitsus tunnistab elu eksistentsi ka Eestimaa äärealadel. Mäletatavasti suutis eliit eelmisel aastal koguni müstiliselt kaugel asuvat Tartu linna oma kohalolekuga austada. See pingutus võttis arusaadavalt jõuetuks ja tänavu enam peenemale rahvale nii hiiglaslikku väljakutset ei esitatud. Siiski- paraad peeti sel aastal Pärnus, ja sellegi üle on põhjust rõõmustada küll.

Head Iseseisvuspäeva, sõbrad!

Eetika (mitte segi ajada moraaliga)

Maailmas kogub hoogu uus eetiline liikumine, sisuks basic honesty- öelda hingelt ja südamelt kõik ausalt, ilustamata ja otsekohe. Olen seda põhitõde paar päeva rakendanud, mõnus on. Inimesed ajavad praegu veel mu uue hobi naturaalse õelusega segamini, aga küllap mul ajapikku õnnestub mõni neist ka oma usku pöörata. Esimesed sõbrad on juba kaotatud. Moraalilävi on endiselt madal. Way to go, people!

National Geographic

Reklaamipausi ajal televiisori juhtpulti klõpsides navigeerisin erinevate kanalite vahel. ETV näitas filmi Nelson Mandelast ja LAV-i inimeste elust-olust. Kuna ETV pilt on meil kehvake, suunasin teleka teisele kanalile. Tütar ei olnud sellega rahul- :"Pane veel seda loodusfilmi", käskis ta. No ma siis tegin talle tükk aega selgeks, et neegrid ei ole mingi "loodusfilm".

Omnivoorina muutuvas maailmas

Täna oli mul veel rohkem vaba aega kui tavaliselt viimasel ajal. Läksin tütre nõudmisel vastlakukleid ostma ja siis ma ühtlasi vaatasin toidupoes ka natuke vabamalt ringi. Noh, ei teinud nii, et kiirkäigul raban riiulitest tavapärase nodi muule pilku heitmata, vaid kohe mõnuga uurisin. Ette jäi hulk kummalist kraami- järeletehtud forellimari, kohvikoore asendaja, juustulaadne toode- mingi feik-toidu hullus on lahti. Mis on häda vanal heal kalamarjal, kohvikoorel ja juustul, ei saa ma aru. Miks peab see transgeensuse värk ka toiduainetööstust tabama? Mul on küll novelty seeking skaala skoor üle keskmise, aga näe, ei tekkinud soovi proovida juustulaadset toodet. Ahjaa- kodus vastlakuklikarpi tudeerides avastasin, et kuklite koostisosas on taimne vahustatav koor (sic!). Ka vana hea vahukoor ei käi vist uue ajaga kaasas:(

Õndsusesse kulgev päev

Korraliku eestlasena (loe: abikaasa pealekäimisel) vaatasin minagi eile telkust eurovisiooni eesti eelvooru. Mis siin siis kokkuvõtteks öelda: parim võitis! Ei, tegelikult oleks ka rolf päris hea olnud. Vanapaadamist oli natuke hale, tema ikka võtab seda lauluvärki veel südamega. Aga see eurovisiooni lauluvõistluse asi on viimastel aastatel juba niigi ülemäära piinlik olnud. Sellisel juhul on parem, et eelvooru saadetakse kolm elus karastunud täismeest kui et noored lapsed Birks ja Iiris, kes saaksid tõenäoliselt pärisvõistlusele mitte-edasijõudmise tõttu eluaegse trauma ja jääksid igaveseks voodimärgajateks. Üks pärl, tõeline pärl, sel aastal siiski kõlas: Tüür Liivi sõnadele teise hääletusvooru lõpus. Väga-väga kohatu ses aegruumis, ent ebasobivusest hoolimata ülimalt lummav teos.

Akadeemilised kurvid

Kolleeg juhtis tähelepanu, et minu karjäär ülikoolis areneb peadpööritava kiirusega. Eesti teadusinfosüsteem tituleerib mind nimelt emeriitprofessoriks. Näete- pole mingit tarvidust rabada ega trikke teha- kõik tuleb iseenesest, eksole. Küll on vahva, peaaegu sama vahva, kui ma kord Dire Dawa ülikooli audoktor olin.

vaarikamahla lõputu tagavara...

Kas on võimalik, et omaenda eluloos on sul vaid kõrvalosa? Et ka selle osatäitmise eest saaks pigem razzie kui oscari?

Taaskord vahvaid üllatusi e-postkastist

No kae, kae, tõepoolest... sellise asjaga siis nüüd üritatakse püüda. Teadagi- personaalne lähenemine pidavat töötama. Aga kes teist seletaks mulle, kus on point, või noh, mis selle asja mõte on, ah? DEAR (minaise), It is my pleasure to inform you that you are being considered for inclusion in the upcoming 2009 Edition of Who's Who in the World®, which is scheduled for publication in November 2008. Distributed globally, Marquis' Who's Who in the World is relied upon by business leaders, journalists, academics, and other professionals for its accuracy and currency of information. Additionally, it is found in the collections of many of the world's leading libraries and corporations. As the Marquis Who's Who editors begin assembling the 2009 Edition of this historic publication, the original Who's Who in the World continues to be recognized internationally as the premier biographical data source of notable living individuals from every significant field of endeavor/.../ Inclusion in Who's Who in the World offers...

• More than just a personal achievement; being honored in a Marquis Who's Who publication offers prospective business contacts an authoritative, full representation of your credentials and accomplishments.
• A historical archive of your achievements, recorded for generations to refer to time and again.
• Exclusive offers that are available only to members of the Marquis Who's Who family. I congratulate you on the achievements that have brought your name to the attention of our editorial committee.

We look forward to hearing from you. Sincerely, Robert Docherty, Director, Editorial and Selection Committee P.S. Inclusion of your biography in Who's Who in the World, of course, carries neither cost nor obligation to you of any kind. Our goal with each new edition is to have full representation of noteworthy and accomplished men and women across all fields and industries. Lubage, ma naeran nüüd jälle.

Kohtumiseni, Jaan!

Jaani maine teekond on lõppenud ja tema põrm maetud, ent ta ise ei ole kuhugi kadunud. Ei ole muutunud olematuks, sest juba ammu enne lahkumist oli ta saavutanud surematu staatuse ning elab meie heades mõtetes ikka edasi. Looming on igavene. Oli au Sind tunda! Aitäh Sulle, et võtsid vaevaks olla!

The Others

Ma ikka imestan, kui kohtan inimesi, kes näikse olevat oma perekonnaga mugaval moel kohandunud ning omaenese isetust selles institutsioonis täiel määral naudivad. Minu jaoks ei ole pereelu lihtne ega kerge. Pole kunagi olnud ega saa ilmselt ka kunagi olema. Minult nõuab inimestega koos elamine pingutust- ja mitte vähe. Õnneks on mul väljaarenenud vastutustunne ja visadus. Ma ei tule üldse halvasti toime, seda mitte. Aga mu ego ei taandu. Pole lootustki- ja siis pole ka lootust ennast omaenda perekonnas lähiajal rahulolevana tunda.

Selline peenelt poolkohustuslik (ähvardava alatooniga) anonüümne karjääriuuring

Statistikaamet on võtnud endale ülesande selgitada välja "Eestis elavate doktorite" karjäär. Sellesse 800-st inimesest koosnevasse valimisse on sattunud ka minu isik ning mind informeeritakse, et mul on õnn olla esimeste seas, kes saavad Statistikaameti küsitlusankeeti täita ja edastada Interneti teel. Happy-happy, joy-joy! Esimesel katsel uuringus osaleda täidan kohusetundlikult lüngad ankeedis oma sünniaja, haridustee, peetud ametite, avaldatud artiklite, üliõpilaste juhendamiste ja oma olematute teaduslike tunnustuste kohta. Seejärel soovitakse süüvida minu rahakotti. No hea küll. Mõni küsimus on siiski veel isiklikumat laadi. Miks küll tahab Statistikaamet teada, kas mina, Eestis elav doktor, elan oma abikaasaga koos? Kui palju mu abikaasa teenib? Mitu last meil on? Kas me elame oma lastega ikka koos? Ning kui me kõik niiviisi toredasti koos eksisteerime, siis kui palju meil ka iga kuu perekonda pappi sisse voolab? Esimene katse lõpeb loobumisega. Ei, ma ei soovi andmeid salvestada. Kahe päeva pärast saabub e-postkasti ähvarduskiri: "Juhul kui Te küsimustikku ei täida ega võta meiega muul moel ühendust, külastab Teid novembri või detsembri jooksul Statistikaameti küsitleja." Tjahh. Sama kordub kahe päeva pärast jälle. Ara verega nagu ma olen, asun teisele katsele. Avastan, et igale küsimusele on võimalik ka vastata: "Ma meelsamini ei vastaks sellele küsimusele". Kasutan seda võimalust. Ohtralt. Salvestan andmed ja edastan ankeedi. Juba mitu päeva on Statistikaameti poolt õnnis vaikus. Loodetavasti ei arva sealt keegi, et minutaolist karjääritut olevust peaks veel külastama, et temast viimane välja pressida.

Thunderbird thinks this message is junk

90 protsenti spämmaritest on kindlal veendumusel, et mul on peenis. Selline eriliselt niru peenis, mis pidevalt turgutamist vajab: väike, suutmatu jne. Võõras mure. Aga tundub, et sellest poleks ka suurt abi, kui spämmareid nende eksiarvamusest teavitada. Küllap saaksin seepeale protsentuaalselt suurenenud hulgal soovitusi vähendada kaalu, hankida kõrgkoolidiplom, kompenseerida peenise puudumist võltsrooleksi soetamisega ning ravida oma kompleksidest tingitud psüühikahäireid musta turult ostetud Xanaxi ja Valiumi abiga. Sorteerides elektroonilise postkasti prahti sai komplekteeritud spämmikliendi tüüpportree: selleks osutus ärevushäire all kannatav, viletsalt toimivate suguorganitega, kiilas ja ülekaaluline, ilma kõrghariduseta ent seejuures piisavalt hästi teeniv pornohuviline meessoost isend, kelle suurim unistus on töötada meditsiiniõena. Ma näen siin enesega mitut vastuolu. Palun mind spämmist vabastada. See on puhas e-ressursi raiskamine.

Minust on saanud Hipimagnet.

"Kas te elate ikka veel oma väikekodanlikku elu?"- see on küsimus, mida mulle tihti esitavad vanad sõbrad-tuttavad-jäänukid ammustelt ülikoolipäevadelt pisut halvakspaneva alatooniga, kui neid üks kord aastas Folgil või Rabarockil kohtan. Mõned inimesed, erinevalt minust endast, ei muutu kunagi: ei neid kammitse olme, lapsed, raha ega karjääripüüdlused. Ma olen osanud neid kadestada, sest nad meenutavad mulle mind ennast sellisena, nagu ma kunagi tavatsesin olla. Küll aga nüüd, viimasel ajal üha sagedamini, taban oma köögilaua taha eksinud nendesamade hipide igatsevaid ohkeid- sisuks: "Siin on nii hea". Väikekodanlik komfort osutub vastupandamatuks. Ning nii nad siia jäävadki...

Ja on õnnelik lõpp sel lool...

Minu uus armastus. Ilmale tulnud 6.aprillil, strateegilised mõõdud 3640 gr ja 52 cm.

Naljakuu. Tants varemetel.

Ma tõepoolest ei mõista, kuidas mõned inimesed ei anna endale sugugi aru, et asjad EI ole suurepärased ega kadestamisväärsed ning elavad siiras usus, et kõik on vaimustavalt hästi samal ajal, mil kaitserajatised ümberringi lagunevad. Inside joke! Kodutandrilt: Mu teine järeltulija peaks olema tänaseks täpselt kaks nädalat vana. Selle asemel pole ta üldse sündinud.