Tee oma valik

Kui teile antaks valida sea- või linnugripi vahel, siis kumma valiksite? Mina mõtlesin, et vist linnugripi- tundub kuidagi lennukam. Seagripp, seevastu, on tajutavalt rusuvalt rustikaalne.

Eksperimentaalne isiksus

Mõni aeg tagasi sai olude sunnil läbi viidud isiklik katse eesmärgiga selgitada välja mobiiltelefonita elamise unustatud võlud ja vaevad. Tulemus: vaevusi ei esinenud, küll aga sai segamatult magada ja töökohustusi unarusse jätta. Võlud, niisiis, on jätkuvalt samad. Nüüd sunnib eksperimentaalne isiksus uuele katsele- elu ilma läpparita. Ka sellest situatsioonist loodan ma vähem tööd ja rohkem lõbu. Ja kui seegi katsetus saab olema edukalt läbitud, järgneb etapp- elu ilma läppari JA telefonita. Selle faasi suhtes on minu ootused eriliselt kõrged...

Talv näitab hambaid

Öösel oli 15 kraadi külma ja praegu väljas lund tuiskab mis tuiskab. Plaanisin lähipäevadel oma mütsi ära kaotada, aga näib siiski, et seda veel teha ei saa. Meningiit ei tundu just ahvatlev väljavaade, käin pigem selle narri peakattega edasi. Selle aasta talv on olnud küll meeldejäävalt suurepärane ja üllatuslikult vägagi ebadepressiivne, ent nüüd juba tahaks natuke kevadet. Kasvõi mütsist lahtisaamise nimel.

Kaitsmata seksist põhjustatud reuma?

Selliseid inimesi ei saa ju TEGELIKULT olemas olla? Või saab? See "Tõehetke" saade on veel palju parem kui Võsapetsi oma. Hämmastav, kellega elatakse ja magatakse, täitsa pekk. Ei, see ikka TEGELIKULT ei saa nii olla, mina küll ei usu! Te usute või? Hüperreaalsus!

Kevadekuulutaja

Nägin täna pargis selle aasta esimest liputajat. Paistab, et talve selgroog on murtud!

Aja kulg

Ma nägin selles tänahommikuses telekasaates etv pealt Morrissey uut videot ja, oh taevake, see mees on vanaks jäänud. Ka tema! Hale!

Not good

Reedel rääkisin ma kõigile, kes kuulata viitsisid, kuidas ma nädalavahetusel puhkama hakkan. No muidugi see mul õnneks ei läinud, st et idee poolest oleks ehk välja tulnudki, aga tervis vedas haledalt alt. Laupäeval, kui mu silmad enam poes saapapaari hästi fookusesse ei võtnud, maapind äkitselt jalge all lainetama hakkas, pool vasakut külge ära suri ja Kristiine Keskus kahtlaselt kreeni vajus, sain ma aru, et sajandi migreenihoog on mu kätte saanud. Õnnetuseks ei peta see tunne kunagi. Järgnevast ööpäevast ei mäleta ma absoluutselt mitte midagi, see 24h oleks nagu vahepealt välja võetud. Mingis mõttes võiks sedagi ju puhkuseks pidada, aga ma oleksin eelistanud veeta oma vaba aega teisiti.

Vahel ikka veab kah

Ma võtan tagasi oma septembrikuu sõnad mormoonide kohta! Nagu tellitult laadus minu Tartu kuudi ukse taha eile kaks õlitatud väljanägemisega nupsikut poissi, piiblid peos. Ma olin õnnest nii sõnatu, et unustasin nad grupikale kutsumata.

Naiseks olemise kunst

Otsustasin tänasest alates enam mitte naerda ja naeratada, laupa krimpsutada, kulmu kergitada ega nina kirtsutada. Muidu tulevad kortsud! Kortsud on ju, oi-oi, koledad! Äkki oleks nüüd parem botox näkku lükata? Ei teagi kohe! Vananeva naise mured, tänan et kuulasite!

Ahvileivapuu

Ma söön nii palju banaane, et minu tagasi-evolutsioneerumine on võimalik ja päevakorras.

Faking jõulud

Räme jõul sunnib peale. Too mannetu härdameelsus, ninnu-nännu kingitavaar ja lapsukeste laulujorin tuleb taas tingimusteta välja kannatada, ehkki see kannatus vahepeal katkema kipub. Pereinimesena ei saa sellest kõrvale hoida, küll aitab väike põuepudel kangemaga taluvust tõsta. Aga ehk on see jant vajalik selleks, et aru saada, milline õndsus on need ülejäänud 362 päeva aastas?

Isiklik tõehetk taaskord

Mulle ikka meeldib, kui inimesed aeg-ajalt oma tõelist palet ilmutavad- üks konkreetne isend tunduski vahepeal juba ebaloomulikult kena. Õnneks olen ma nüüd mõneks ajaks jälle maa peale toodud... mis on, mmmm, värskendavalt vabastav.

Neuropsühholoogiline sokk

Täna ma siis nägin esmakordselt, kuidas üks tütarlaps mu loengus sokki kudus (või oli see kinnas?) ja üks teine tuimal ilmel oma konspekteerimisblokknooti mustreid joonistas, ise samal ajal ilmselt mu juttu linti võttes.  

Evil

Kui ma vanasti arvasin, et väline üldmulje minust on nagu sõbralikust taksikoerast, siis nüüd olen pidanud oma ettekujutust endast kõvasti korrigeerima. Mormoonid ei taha mulle enam tänaval piiblit lugeda ja flaierite jagajad vaatavad peale esmast silmamist minust kähku mööda, ning teevad näo, et mind pole märgatud. Paistab, et kurjus õhkub mul juba pooridest. Halleluuja!

Elab arrmastuse vägi

Inimesed on viimasel ajal hakanud häirivalt palju armastusest rääkima. Paistab, et selle on põhjustanud suveajast tingitud subjektiivselt tajutud kohustus leida endale keegi, kellega koos vabaõhuüritustel musitada. Sealt edasi kasvab välja suhtevorme, mida asja osapooled hämmastavalt erinevalt tõlgendada suudavad. Mõne jaoks on romantika ja armastus vähe sügavam silmavaade, teise jaoks roosid ja kaaviar ja tundide pikkused armuvanded. Inimeste arusaamatus üksteise teguviiside ja verbaalsete väljenduste tõlgendamisel on mõistetav, kuivõrd armastuse kontseptsioon ongi suhteliselt segane. Näiteks see, mida mina armastusena defineerin, ei pruugi armastuseks kvalifitseeruda kellegi teise arvates. Seevastu hõõguvate südamete-suren sinu eest-panen ennast põlema armastus pole jälle minu jaoks reaalne. Ma pole selliste tunnete kogemiseks niikuinii võimeline. Mees, kellega ma abielus olen, väidab, et ma ei tunneks romantikat ka siis ära, kui mulle loojuv päike pähe kukuks.

Tsiteerides Keanu Reeves’i tegelaskuju ühest ammunähtud filmist: “Hea suhuvõtmine ongi nagu armastus.” Ning tõepoolest- eks ilmselt oleks seda ka pisut kehvem suhuvõtmine, kui poleks ammu saanud.

Inimlikult ilust

Vaatasime eile mehega linna peal naisi. Hindavalt ja põhjalikult. Vastupidiselt minule oli mees väga armuline- kõik need isendid, kes olid enam-vähem siledad, polnud ülemäära paksud, olid vähe riides ja pannalubavalt sõbraliku näoga teenisid hinnangu “ilus naine”. Mina seevastu leidsin, et need inimesed polnud ilusad. Olid lihtsalt ebakoledad. Iluks ei piisa saledast kehast ja suurepärasest hambumusest, ilu on hoopis midagi väljapaistvamat, õhku ahmima panevat, lummavat, vaatajale nauditavat- midagi, mida vaid üliharva kohtab ja mis imekähku kaob. Ilu on see, mis on justkui pealekauba inimesele üürikeseks hetkeks antud. Väga vähestele inimestele sealjuures. Ühte ilusat tüdrukut nägin ma 1995 aasta kevadel Kadriorus trammis nr 4. Teist ilusat tüdrukut kohtasin 2001 aasta suvel Tartu Kaubahalli ees. Miks ma sellest räägin- sest kolmandat ilusat tüdrukut nägin ma üleeile Tallinnas Tartu maanteel foori taga seismas. Ta oli jube ilus ja umbes neljateistkümne aastane. Kunagi tundsin ma ka ühte ilusat meest. Tema puhul kehtis kahjuks stereotüüp ilu ja mõistuse pöördvõrdelisest seosest. Tema ilu ja teda ennast enam ei ole, sest ta võttis oma elektripardli vanni kaasa ja kärssas ära. See mees oli nimelt täiesti sooda. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mul oli temast kahju. Ega looduslik valik ilu ei soosi. Teada ju seegi, et ilusate inimeste lapsed on kokkuvõttes ikka täiesti näotud- ilu geenikombinatsioon on ülimalt harva esinev. Ilust ei ole iseenesest ju mingit kasu ka sigimisedukuse juures. Sestap pole mõtet ilu ka taga nutta. Kui nüüd positiivselt mõelda, siis midagi ilusat on vist kõigil.  Ühel on ilusad silmad, teisel ilusad juuksed, kolmandal ilus emakas ja neljandal näiteks ilus jalgratas. On ka selliseid inimesi, kellel on lihtsalt hea süda. Aga neid viimaseid on samuti vähe, vaid pisut enam kui neid tõeliselt ilusaid.

Ülemiste lennujaam

Viimaste aegade vargsete varastatud kohtumiste hotspot

Kosekohin, metsamühin...

Letargiliselt lähevad suvepäevad. Kodust väljas ma peaaegu ei käigi. Harva Mustvee sadamas ja toidupoes. Mujal on majanduslangus, joodikud, olelusvõitlus ja sms-laen, siin aga veereb elu kui hernekomm, õdusas vaikelulises hoolimatuses ülejäänud maailma vastu. Siin on puude, udu ja vihma lõhn, rahu, metsmaasikad, vahuvein, rohu sees massiliselt rändavad konnapojad ning kindlusetunne ...ja aeg-ajalt siiski ka tillukene igatsus.

SL Õhtulehe suust pead sina tõde kuulma

Mis vahe on lehmal ja mehel? Üks ajurakk, mis väldib igale poole sittumist!

Laser Eyes

Ma näen, ma näen, ma näen!!!

Kaugemale, täpsemalt...ja parem välja.