Kõrgtoodangulise lehma söötmine

Just selle nimega kutsuv sildike temaatilisse koolitusse seisis eile Atlantise välisuksel. Muidu poleks ju miskit, ent meie poolt pakutud seminar sealsamas oli hoopistükkis psühhosotsiaalsest keskkonnast. Inimseltskonnas. Õnneks oli ühe konverentsisaali uks markeeritud ka õiget informatsiooni sisaldava sildiga, niisiis jõudsid kõik osalejad siiski kohale. Ent lehmasöötjaid ei ilmunudki välja kogu päeva jooksul. Kas nüüd lehmad jäävadki madalatoodangulisteks?

Kevad hiilib ja sport ruulib

Ühinesin oma spordiklubis programmiga "8 nädalaga selle suve supervormi". See näeb ette viis korda nädalas rühmatreeningutel osalemist. Nüüd kaalungi, et kas võtta rohkem stripitantsu, latiino ja zumba tunde, või teha ohtralt bodybumpi. Küllap poleks otsustamine nii raske, kui ma teaksin, millist vormi täpselt saavutada tarvis oleks. Igatahes olen kaks kuud kestnud regulaarse trenniga juba 400 grammi kehakaalu juurde võitnud. Lihtne arvutus ütleb, et astun suvesse  1 kilo ja 600 grammi raskemana, seda muidugi eeldusel et spordiind enne ei sure. 

Kuumalaine. Nädalavahetus linnas

Käisin lastega väljas jalutamas. Oli väga võigas. Kogu see üritus nägi välja nagu miiniväljal laveerimine. Kuidas ometi pole penipidajad ikka veel aru saanud, et oma julgad tuleb kokku korjata. Hakka või uskuma seda "teadusuuringut", mille kohaselt on kassiomanikud koeraomanikest intelligentsemad inimesed. Ok, koerad koerteks, aga see muu saast, mis tänavatel vedeles... Sitt ja läga ja olmejäätmed... Linnas on ikka päris kole elada. Vaesed inimesed. Aga äkki on nad räpasusele resistentsed? Ma ise pole ju ka mingi puhtusefriik, aga no igapäev selle keskel olla nõuab ikka tugevamat närvikava, kui mul on. Enam linnas jalutama ei lähe.

Joodik?!

Ma pole ennast kunagi teab mis kõriks pidanud, ent vaadates, millise kiirusega kahaneb vedelikutase liitrises Tullamore Dew pudelis olen ma äkki sunnitud tunnistama rohket tipsutamist.

PS. See lause ilmselgelt ei ole kaine peaga kirjutet:(

Talv

Seda, et õues on külm, mõistan ma siis, kui ülemised ja alumised ripsmed silmanurgas omavahel kokku külmuvad.

Kirjanduse ilu

Kunagi olin ma viisakas lugeja: võtsin huvipakkuva raamatu kätte ja lugesin algusest lõpuni korralikult ühe jutiga läbi truudust murdmata. Erandiks vaid luulekogud, millest kohati hammustasin tükke. Ent viimasel ajal on minu lugemishügieen saanud tugeva hoobi jalaga, nüüd vedeleb laudadel ja kappidel üheaegselt riiulitest väljavõetutena 4-6 teost, millest järgemööda manustan. Täna laotub pindadel Vahingu "Päevaraamat II", McEwan´i "Amsterdam", LeSueur´i "Hotell maailma katusel", Zetterberg´i "Eesti ajalugu", "Eesti ballaadid" ja Sacks´i "Musicophilia". See maailmapilt, mis noist erinevatel ajahetkedel erinevas mahus loetud tükkidest sünergeerub, seedub ja kokku saab on täitsa ulmeline, ühtaegu lummav ja närvidelekäiv.

Annab Jumal artikli, annab ka mõistuse!

Jehhuuu,

aastavahetus PubMed-iga!

Artikli tähtaeg pikenes pühapäevani!

Kui minevik saab su kätte

Täna tõi ELS mu lauale HOG albumi "Rise&Shine". Vokaal toob vägisi vanad ajad meelde... noh, need ajad, mil mul veel silmapaistev XY juuksefetish oli. Aastal, ee, 1996?

Huvitav, kas midagi on joogivees?

Iga päev mõni seagrippi surnu, mõni koolitulistamise- või pommiähvardus, mõni kurikaga mahalöödud sünoptik, mõni vangis istuv pedofiili, mõni järelvalve alt vabanev pedofiil, mõned leitud uppunud... 

Teaduri õnn:)

Tänase päeva töövõit- avaldamiseks vastuvõetud publikatsioon ajakirjas, mille impact factor enam-vähem korralik. Tigmotaksis (loe: mööda seinaääri käimine) tööl on mõneks ajaks päevakorralt maas.

Sinisilm

Täna hommikul last lasteaeda viies nägin üht noort nais-lapsevanemat sinise silmaga. See pole mitte esimene kord, olen teda ennegi aeg-ajalt sellisena kohanud. Ja see on kohutavalt häiriv. Nojah, ega ma nii "sinisilm" ka pole, et lähisuhte vägivalda ette ei suuda kujutada, ent ääretult ebameeldiv on selle tagajärgedega kenal hommikutunnil reaalselt kokku põrgata. Esimesel korral tundsin sellele naisele kaasa, nüüd on kahju vaid tema lapsest, sest mõelda, milliseid kahjustusi emme peksmise pealtnägemine vaeses põngerjas eluks ajaks tekitab. Või kui nukker on omada sedavõrd selgrootut ema, kes end peksta laseb. Ja veel- kui vastik on see, et mina ise ei saa selles olukorras neist kumbagi mitte kuidagi aidata ja pean vaid oma tütre küsimustele vastuseid välja mõtlema- et miks tädi silm sinine on. Mul hakkavad need vastusevariandid juba ka otsa saama, tõepoolest. Varsti ei jää muud üle kui tütrekesele võõra perekonna oletatavaid suhteid ja toimivaid lahendeid selgitama hakata. Vuih!

Juhtus õudus

Täna hommikul tabas mind ootamatult õppetöö. Nimelt lektor, kelle loeng pidi toimuma, jäi mingi arusaamatuse tõttu tulemata. Mis mul üle jäi, võtsin siis vastutuse ja läksin lugesin ise, nullides sealjuures kogu oma kaheksa aastat kestnud õppejõuks olemise aja jooksul saavutatud imago. Sest ootamatult tabatud mina oli sviitris ja teksades, pesemata juuste ja värvimata silmadega. Jalas ROOSAD ecco pastlad! Blamaazh! Nüüd ma olen tõsiselt frustreeritud.

Ving-ving

Tundub kuidagi selline hommik, mil tuleks teha kokkuvõtteid, ilmselt on see sügise mõju. Muidu pole elul vigagi, veereb teine endiselt nagu hernekomm, ainult tööalased saavutused on pehmelt öeldes nigelad. Olen oma praegusel ametikohal töötanud tänaseks täpselt aasta, ent universaalahvi ülesanded ja õpetamine pole teadustööks just palju aega jätnud. Nii olen olukorras, mil mu viimane 1.1 publikatsioon pärineb aastast 2007 (sic!) ja ilmselt ei jõua praegu käsilolevatest ükski trükki enne 2010. aastat. Hale! Iroonia ka selles, et on vähemalt kaks töist eriala, millel ma olen kordi edukam kui sellel, akadeemilisel. Aga minusugune idioot on ikka veel ülikoolis ja hoiab kramplikult uppuva laeva mastist kinni. Kui mul natukenegi mõistust peas oleks, siis oleksin sel juba ammugi minna lasknud. Aga mis parata, mulle ju siiski meeldib mu töö, eriti see osa, milleks mul üldse aega ei jää.

Novalux soovib teile rahulikku puhkust

Leidsin täna postkastist Novaluxi reklaamlehe. Esiküljel tõmbenumber- eripakkumine kalmuküünaldele. 9.50 tk. Küllap just täna on see päev, mil need lähevad eriti hästi kaubaks. Poolelijäänud teekond. Virvatuledega valgustatud.

Anne

Kas andekus on voorus, luksus või needus? Kas seda peaks soosima või püüdma sellest üle olla? Täitsa raske on otsustada. Lihtsalt tark laps on imeline, andekas laps on, noh, mitte enam nii imeline. Kas on eetiline võtta oma lapselt võimalus saada juristiks, inseneriks, arstiks, psühholoogiks või mesinikuks, ja suunata ta eluks ajaks ketast heitma, viiulit mängima või natüürmorte maalima? Mina kahtlen. Sügavalt normaalse elu ja ihaldatava turvalise keskpärasuse saavutamisel on erilised anded puhtaks tülinaks kaelas ning õppimine, kuidas andest mitte välja teha, võib võtta eluaja.

tütreke ei taha emme jälgedes käia

"Mina küll ei taha, et minust täiskasvanuna selline väike ja kuri naine saab nagu sina oled!"

Minu kultuurne suvi

Eesti inimene käib suvel hästi palju teatris toredaid suvejante nautimas, et oleks, millest sõpradele-tuttavatele vaimukaid ja vähem vaimukaid resümeesid koostada. Mina olen viimase kuu jooksul külastanud kolme spektaaklit...ja lootus pole praegugi kadunud. Esimeseks oli Käsu Hansu ajalootunni esietendamine, mis tegelikult täitis ootused neid sealjuures mitte ületamata. Teine, mille tulemusena ma adusin enese täielikku mõttetust kultuurinautlejana oli "Armas luiskaja"- A.Veesaare ja tema peika suvetöö. Ma ei ole kunagi üheltki etenduselt poole pealt lahkunud, aga seekord ma pidin. Kolleeg, kes esimesel poolajal (jah, see tõepoolest meenutas pigem poolaega kui vaatust) rahumeeli magas ja peale sunniviisilist äratust minu poolt- ilmsest kadedusest- lihtsalt kalanäoga vahtis, sai oma elurõõmu tagasi alles Palmse kõrtsi laua taga. Siis, kui oli juba kindel, et ei Anne ega tema peika enam meid taga otsima ei tule ja saali teisele vaatusele vägisi ei vea. Niisiis, mõningase ettevaatuse ja rahutusega hinges otsustasin siiski külastada ka Eesti Maanteemuuseumi Varbusel ja vaadata "Augustikuu teemaja". See tükk rehabiliteeris eesti suveteatri minu silmis täielikult. See on ka kolmest üks, mida ma kindlasti julgen ja tahan kõikidele oma sõpradele soovitada. Eriti, kuna täna on viimane etendus.

Ajalooline päev

Päev on ajalooline seetõttu, et just täna läks Kornelius prügikasti. Õieti ei läinud ta sinna päris ise, eks ma aitasin oluliselt kaasa, kuid siiski... Kornelius lahkus. Julm samm küll, aga ta ajas hirmsasti vatti, sellist halli, nõukaaegset- no õmblused ei püsinud enam. Ja pea pealt paistis kangas kohati suurte laikudena karvade alt välja ning tema üks, mantlinööbist silm seiras mind üha süüdistavamalt. Lapsed kartsid teda ja mees vihkas. Sellest, kas Aksli hambaharjutused olid sümpaatia või ebasümpaatia väljendus, ma aru ei saanudki. Kornelius on mul olnud mingi viiskümmend aastat, aga meil kõigil tuleb kord aeg minna. Lihtsalt täna oli tema päev. Aeda mahamatmine tundus pisut kummastav... ma loodan, et kui ma nüüd koju lähen, on keegi prügikasti tühjendanud. Või muidu ma õngitsen ta sealt veel välja, melanhooliast kannustatuna.

Perekond suurenes

Kodumängimisel liitus meiega ka Aksel, ristinimega Vargas. 

Majanduslanguse kummaline nägu

Mõnda aega tegutses Tiigi tänava vanas kohvikus 24h striptiisi-ja õgimisebaar "Paradiis", isegi käisin seal stabiilselt. Nüüd aga tervitab mind uksel silt "Toidupood". Et nagu mismõttes? Kas tõesti on see meie lamatis juba nii kaugel, et isegi pornoga ei ela enam ära? See vist ongi majanduskatastroofi äär.