Inimlikult ilust

Vaatasime eile mehega linna peal naisi. Hindavalt ja põhjalikult. Vastupidiselt minule oli mees väga armuline- kõik need isendid, kes olid enam-vähem siledad, polnud ülemäära paksud, olid vähe riides ja pannalubavalt sõbraliku näoga teenisid hinnangu “ilus naine”. Mina seevastu leidsin, et need inimesed polnud ilusad. Olid lihtsalt ebakoledad. Iluks ei piisa saledast kehast ja suurepärasest hambumusest, ilu on hoopis midagi väljapaistvamat, õhku ahmima panevat, lummavat, vaatajale nauditavat- midagi, mida vaid üliharva kohtab ja mis imekähku kaob. Ilu on see, mis on justkui pealekauba inimesele üürikeseks hetkeks antud. Väga vähestele inimestele sealjuures. Ühte ilusat tüdrukut nägin ma 1995 aasta kevadel Kadriorus trammis nr 4. Teist ilusat tüdrukut kohtasin 2001 aasta suvel Tartu Kaubahalli ees. Miks ma sellest räägin- sest kolmandat ilusat tüdrukut nägin ma üleeile Tallinnas Tartu maanteel foori taga seismas. Ta oli jube ilus ja umbes neljateistkümne aastane. Kunagi tundsin ma ka ühte ilusat meest. Tema puhul kehtis kahjuks stereotüüp ilu ja mõistuse pöördvõrdelisest seosest. Tema ilu ja teda ennast enam ei ole, sest ta võttis oma elektripardli vanni kaasa ja kärssas ära. See mees oli nimelt täiesti sooda. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mul oli temast kahju. Ega looduslik valik ilu ei soosi. Teada ju seegi, et ilusate inimeste lapsed on kokkuvõttes ikka täiesti näotud- ilu geenikombinatsioon on ülimalt harva esinev. Ilust ei ole iseenesest ju mingit kasu ka sigimisedukuse juures. Sestap pole mõtet ilu ka taga nutta. Kui nüüd positiivselt mõelda, siis midagi ilusat on vist kõigil.  Ühel on ilusad silmad, teisel ilusad juuksed, kolmandal ilus emakas ja neljandal näiteks ilus jalgratas. On ka selliseid inimesi, kellel on lihtsalt hea süda. Aga neid viimaseid on samuti vähe, vaid pisut enam kui neid tõeliselt ilusaid.

Ülemiste lennujaam

Viimaste aegade vargsete varastatud kohtumiste hotspot

Kosekohin, metsamühin...

Letargiliselt lähevad suvepäevad. Kodust väljas ma peaaegu ei käigi. Harva Mustvee sadamas ja toidupoes. Mujal on majanduslangus, joodikud, olelusvõitlus ja sms-laen, siin aga veereb elu kui hernekomm, õdusas vaikelulises hoolimatuses ülejäänud maailma vastu. Siin on puude, udu ja vihma lõhn, rahu, metsmaasikad, vahuvein, rohu sees massiliselt rändavad konnapojad ning kindlusetunne ...ja aeg-ajalt siiski ka tillukene igatsus.