Kevad on. Emajõel ujuvad luiged ja õues lendleb kollane liblikas.

Mul on praegu väga palju vaba aega ja seega ka võimalus tähele panna asju ja inimesi, millest-kellest muidu mööda käiks. Täna varahommikul sain juhuslikult kokku ühe äravahetamiseni Nisu Unot meenutava sassiga, kes Emajõe ääres lõket tegi ja odekat rüüpas. Mitte seda prostat, vaid ikka sidruniga maitsestatut. Tal oli mulle elu ja inimeste kohta paljutki asjalikku öelda. Mitte midagi nii head mul vastu panna muidugi polnud. Kuulasin teda ja mõtlesin, et näe, jälle paneb mingi suvaline parm mulle elumõttega ära. Olen siiani solvunud.

Kuidas küll pereelu inimestele mõjub

Maailm paistab olevat pereinimese jaoks väga julm koht. Pereelu keerab tugevamadki isendid peast täitsa segi. Mis küll toimub koduuste ja-akende taga? Mõni aeg tagasi kägistas üks sõjard oma abikaasa ja kaks last, seejärel poos ka iseenda. Siis, pisukese aja möödudes, võttis üks ontlik pereisa oma naiska ja lapsukesed pantvangi, seekord lõppes kõik siiski päris hästi (mitte küll vaid pereisa enda jaoks, kes pea piirkonda isetekitatud kuulihaava tõttu kooles). Ja siis täna loen ma uudist, mille kohaselt saadeti kohtu alla mees, kes tappis oma elukaaslase erimeelsuste tõttu lapse kasvatamisel. Lugu ise olla juhtunud juba mullu augustis. Võtab sõnatuks. Pereemad- magage nuga padja all ja õppige selgeks õiged kägistamisvõtted, sest loetletud juhtumite taustal tundub ju vaid aja küsimusena see, mil teie hoole alla antud isane hullub ja amokki jooksma hakkab. Olge valvel! Pereväärtused, my ass.