Miks on vanemad vennad paremad...

...kui nooremad vennad? a) Vanema venna pärast ei pea koolis kaklema. b) Vanema venna sõpradele saab külge lüüa. Aga mida head on nooremates vendades?

Losing it...

Mängulust, elurõõm, ahoi?! Tulge tagasi!

Leitud aeg

Käes on õdusad vaikelulised lohisevpikad novembrikuu õhtud üleüldise hämaruse, viimaste kõdunevate lehtede lõhna ja apokalüptiliste maastike seltsis. Hea aeg, mil rahulolu ja häppiness ei tundu olevat kohustuslik, ent leitud kompromissid iseendaga lubavad muuta elu ootamatult talutavaks.

Lapsed on elu õied- haahaahaa.

Olen minagi pead murdnud selle üle, misjaoks ma küll lapsi saan? Alguses tundus, et sigin puhtast kohusetundest. No et igas korralikus peres peab täidetud olema vähemalt miinimumprogramm kahe lapse näol. Seejärel hakkas mulle tunduma, et minu egotsentrismi arvestades on seal taga ikka ka veel midagi muud. Sest pole mina ju teab mis eesrindlik pereinimene, lastega nännutamine, emaks ja abikaasaks olemine pole kunagi kuulunud mu lemmiktegevuste hulka. Võõraid lapsi ma lausa väldin. (See on ebapopulaarne avaldus, jah muidugi, ent ma olen vähemalt aus, eksole. Oma isiklikus blogisfääris võin ma ju pisut ausust enesele lubada?) OK, hoolimata sellest, et ma pereväärtusi väga ei hinda, tahan minagi luua endale back-up süsteemi puhuks, kui mul vanadusnõtruses peaks siiski perelembus peale tulema. Eksole see ju eneseõigustuseks piisav? Ma ei oska katimurutarlikult ürgemaselt mõelda, ent ei taha minagi jääda viiekümneselt oma kliimaksiga kahekesi.

Hingede Päev

Täna on õhk paks ringituiskavatest hingedest, kes kõik lõbustavad end kalmudelt küünlatulukesi ära puhudes. Minu surnud meenutavad end mulle omatahtsi suvalistel päevadel aastas ega oota sugugi netilt Hingedepäevani. Ma olen sunnitud mõtlema neile päris tihti, tavaliselt valulise kahjutunde, vahel ka pisukese rahulolutundega. Rahulolutundega, et nad üldse võtsid vaevaks minu jaoks olla. Mulle meeldib aeg-ajalt nende haudadel kolistamas käia, nendega rääkida ja küsida, kuidas neil läheb. Ega nad kaeba, kuulavad mind leplikult vaikides, külastavad mind harva unenägudeski. Pealegi on surnud tunduvamalt kompromissialtimad, kui seda on elavad. Minu surnud on mul alati olemas. Neid ei saa enam keegi minult võtta. Ja ma armastan neid.

On päevi, mil tunned, et oled Maailma Kunn ja Beauty Queen...

Täna EI ole see päev!

Selline lugu siis

Ma eksisin täna öösel oma voodi alla ära. Kuidas sellised asjad ikka juhtuvad- aga väga lihtsalt. Nagu ilmselt paljud teised, magan ka mina koos oma mobiiltelefoniga, sest ta äratab mind hommikul üles. Kuhugi mujale pole teda ju jätta, sest voodi on nii suur, et sellest välja saamine hommikul telefoni kinni vajutama võtab meeletu aja. Täna öösel aga kukkus telefon kolksti voodi alla. Kätte saamine ilma voodi alla ronimata osutus võimatuks. Tigeda ja unisena ei suutnud ma taluda mõtet hommikul kriiskavast "I´m a Barbie girl in a Barbie world" meloodiast, mida ma ei saa otsekohe termineerida. Soov, et telefon ise voodi alt ära tuleks ei teostunud. Niisiis otsustasin ohverdada minutikese ja seal all ära käia. Mis osutus veaks. Sest ma eksisin omaenese voodi all ära. Täitsa ära. Ei saanud aru, kuspool milline sein ja kuidas sealt välja saada. Lisaks oli seal kohutavalt palju voodijalgu, mille vahel manööverdamine osutus parajaks kunsttükiks. Telefoni ma muidugi ei leidnud. Lõpuks äratasin voodikaaslase meisterlike löökidega voodiraami pihta ja käskisin tal tule põlema panna. Telefoni sain kätte ja leidsin tagasitee. Uni aga läks ja jäi.

Küsimus on:

Kuidas viisakalt lahkuda, kui oled poolkogematakombel komistanud kellegi ellu, seal end sisse seadnud, korraldanud hoogsalt paraja kaose, loonud pahaaimamatult kujuteldavaid maailmu, mis reaalsuses toimivad hoopis teises suunas? Kui ka ise sealt hästi lahkuda ei tahakski, aga tead, et lahkumine on vältimatult vajalik? Enamus inimesi, asju ja olukordi on teatavasti vägagi ajutised. Lohutus on vaid see, et ei miski ega keegi pole ju tegelikult asendamatu. Või on? Ja kui ka pole- kas see üldse antud olukorras lohutabki?

Mis kõik oleks võinud olla...

Ma tahaksin olla kordamööda astronaut, palgamõrvar, rekkajuht, maamõõtja, prokurör, metsavaht, aeroobikatreener, kirjanik, kokk, tuuker, kirurg, pannkookide praadija, strippar, antropoloog, keemik, piloot, suuskadel sööstlaskuja, psühhiaater, peaminister, preester ja Miss Maailm.

Mõned vastusevariandid juhuks, kui peate kaaslastele seletama, miks te täna koos nendega alkoholi tarbida ei soovi:

Loomulikult on variante rohkem kui viis, aga alguseks vast piisab kah. Variant 1: Septembris ei joo. Võimalik vastuväide: Kui esitada esimest varianti piisavalt resoluutselt, siis vastuväide puudub. Variant 2: Olen hankinud endale elitaarse suguhaiguse, mida ravin antibiootikumidega. Võimalik vastuväide: Puudub. Huvi pöördub ja inimesed keskenduvad suguhaiguse identifitseerimisele, pakkudes üksteise võidu välja põnevaid sümptome. Variant 3: Olen (kohusetundlik) rase. Võimalik vastuväide: Sa ei näe rase välja või et sina pole ju kohusetundlik. Variant 4: Alati, kui joon, hakkab mul kohutavalt halb ja ma oksendan ning põen järgmisel päeval pohmelust. Vastuväide: Valetad! Variant 5: Külastasin just hambaarsti ega taha nüüd novokaiini etanooliga segada. Võimalik vastuväide: Ei tööta, kui oled seltskonnaga koos veetnud enam kui ühe päeva.

Üks päev korraga

Elu toimib kõige paremini energeetilis-emotsionaalsel säästureziimil. Inimesed ja asjad kaotavad järjest oma tähtsuses. Hetkedes on rahu, tagasivaadetes mõtlikkus. Ring tõmbub ahtaks. Hing sätib talveunele.

Koonuga kuu poole

Ma ei oleks uskunud. Ma ei oleks uskunud, et ma olen veel võimeline kellestki puudust tundma ja kedagi igatsema sel moel nagu ma praegu seda teen. Aga paistab, et ka minus on varjatud võimeid. Ega olukord tegelikult meeldiv ole. Selline niutsumine polnud mul kaugeltki mitte plaanis. Kes teab, saab aru. Päeva lugudeks on täna Everything But A Girl´i "Missing" ning Sinead O´Connor´i "Nothing Compares 2U".

Lilleliste kummikute aeg

Vist ongi nii, et suvi saab seegi kord otsa. Kes oleks võinud arvata!

Maksuvaba tulu

Kui mina täna elukohajärgsesse kauplusesse jõudsin, oli kohaliku kerjuse tööpäev juba lõppenud. Sealsamas seinaääres kurtis ta ühele oma kolleegile, et tema on terve päeva tööd teinud ja päevateenistus vaid tühised kuussada krooni. Niisiis- kui juhtute nägema Raatuse Comarketi ukse kõrval põlvitavat haisvat härrasmeest, kes on kärnad oma lagipeal katnud hõbedase isoleerpaelaga- palun, toetage teda kahekümneviiekaga. Elu peab minema paremaks meie kõigi jaoks!

To the Lighthouse

"... kui tahes terased me ka pealispinnal pole, allpool oleme me väga tõsised, väga sügavad ja väga inimlikud."

Egoiste

Unustasin sõbra sünnipäeva ja töökaaslase pulma ning veetsin nädalavahetuse süüdimatult rabas.

Arusaam

Vahel tuleb ette hetki, mil tunned, et sul on olemas kõik.

Me, Myself, and I

Üksi olla on hea. Hea on kolada omapäi mööda tänavaid, mis on enamuses võõrad. Hea on ronida mööda treppe, kedagi järele ootamata. Hea on sahistada rannaliivas, naeratada omaette, olla lihtsalt vait... Ei pea oma mõtteid jagama, ei pea arvestama, ei pea hoolitsema, ei pea teistele mõtlema, ei pea kellegi kaelas rippuma. Midagi ei pea. Kohustused puuduvad. On aeg enda jaoks. Üksi on meeletult hea. On inimesi, kellest ma hoolin. Aga ma ei tunne neist praegu vähimatki puudust.

Eksklusiivne erapidu iseenda seltsis

Kellegi teise lugu

Te vaid mõelge, milline elu võis neil selles majas olla! Vean kihla, et seal elas üks kamp üdini õnnelikke, imearmsaid ja oma ajastule küllaltki mittekohaseid boheemlasi.

II

Elu toob üllatusi. Endiselt. Kes teab, milleks miski hea on. Või halb. Loodetavasti siiski hea. Kui üks uks avaneb, läheb teine kinni.

Some like it hot, some do not

Kui te minust nüüd pikemat aega enam ei kuule, siis usutavasti olen ma ikka olemas, kuid lihtsalt mõnes kinnisemas asutuses aka psühhiaatriakliinik. Koos oma anoreksiasümptomitega. Millel kusjuures ei ole psüühikat taga, aga kes see mind usub. Et ärge siis taga otsima hakake, eks ma ilmun varsti jälle välja. Veenitoidetuna ja priskena. Aga võimalik, et ka hullumajas on wifi ja siis saab meil koos hoopis lõbus olema... On siiski lootust, et käitumine kohastub. Tõusin täna öösel spetsiaalselt kell kaks üles, et minna Zavoodi pelmeene sööma.

NightLife

Ma ostsin endale eile eriti peened alukad, millel peal Bätmäni pilt (NB! Hiilgab pimeduses) I glow in dark! Õujee! Peagi need valged ööd otsa ei saa.

Kontrastide aeg

Tegelikult näen ma kõiki värve korralikult, mul on isegi juhiload:) Küll aga võiks selle järgi, kuidas ma riides käin, arvata, et ma olen nii värvipime, et suudan visuaalselt eristada ainult valget ja musta. Sest just sellist tooni rõivaid on mu kapid siin ja sealpool selle kevade jooksul täis kogunenud ja eks ma siis sealt vaheldumisi valin. On musti päevi, nagu näiteks täna, ja on heledamaid päevi (nagu ennustab tulla homme). Must ja Valge. Valge ja Must. Kord üks, kord teine, aga mitte kunagi segamini.

Eilse päeva parim pakkumine

"Mida sina sellest tead- sa pole kunagi olnud loll ega kole"

(Ära) kuula inimest

Eile ühe armsa sõbra doktorikraadi kaitsmisele järgnenud olengul kohtasin "Vana Tarka Naist" (vahemärkusena: tiitel kogu minu lugupidamise juures, mida ma mõtlen tõsiselt, ehkki ma tean, et ega talle meeldiks teada, et teda vanaks pean). Ma sain temalt eile palju. Tõsiselt. Muuhulgas meenutas ta mulle ka vanasõna inimestest ja inimeste sarnasusest sibulaga. Et umbes midagi sellist: inimesed on kui sibulad: mida enam sa neid koorid, seda enam panevad nad sind nutma. Minuni jõudis mõistmine, et oma lähedaste inimeste ring tuleb hoida ahtake, pole vaja sinna lasta selliseid tüüpe, kes lähemal tundmaõppimisel ilmselt pisaraid tooksid.

Usku ja meelekindlust

Mind on tabanud selgusehetk, et mida ma oma eluga teha tahan järgneva seitsme aasta jooksul. Olen otsustanud oma saavutused ja kellestki loobumised. Polegi valus ja paha- on hoopis tekkinud eesmärk ja vallanud optimism. Loodetavasti see kestab. Kaua. Seitse aastat. Vähemalt. Olen vist nüüd aru saanud, mis ja kes mind õnnelikuks teeb.

Volt ja amper

Elu lõpetas lill olemise eile õhtul koos elektrikatkestusega. Mis tähendas seda, et aruanne, mida parajasti kirjutasin, muutus hetkega suhteliselt olematuks. Mis ajas mu muidugi tänavale jooma. Hea algus. Üldse kavatseb see nädal mööduda kerges joobes. Mis pole muidugi möödumiseks ka kõige halvem viis, eksole. Ümbritsevate inimeste eludes paistab olema hulganisti highlighte, mida ma lahkelt olen kutsutud nendega jagama. Mis ehk aitab üle saada ka tõsiasjast, et mu oma pisikeses armsas elus on praegu eredate hetkede nulliring.

Rõõm tõdeda

et need päikese eest kaitsvad kreemid, mida telekas reklaamitakse ja poest osta saab, pole samasugune reklaamsaast nagu näiteks Fastum geel. Orto päikesekaitsekreem "Täiuslik kaitse" osutus ootamatult tõhusaks: kahest päevast sauna taga tiigi ääres põletava päikese seltsis on õnnestunud pääseda kõrvetusteta, muutumatult valge nahaga. Meeldiv üllatus tabas mind ka sääsetõrjevahendeid kasutades. Tõdesin-loomad ikka keemiat kardavad. Kuidas küll inimesed vanasti suve üle elasid... pidi see vast vaev olema? Elu on taas lill. Happy happy-joy joy!

Eredaimad hetked Durex-iga

Olles inspireeritet ühe lugupeetud professori sõnavõtust viimasel kohalikul teaduskonverentsil ("Tehke, mis te teete, aga pidage meeles-kasutage alati kondoomi"), süüvisin selle lateksasjanduse hingeellu, alustades kasutusõpetuse läbilugemisest. Taipasin alles nüüd, millest olen ilma jäänud, järgides seda ideed, et ainult jobud küsivad teed ja lollid loevad manuaali. Säravad hetked selle väärtkirjanduse seltsis: Paigaldage kondoom erekteerunud peenisele enne peenise sattumist kontakti partneri kehaga Kondoomide mittevaginaalsel kasutamisel võib suureneda nende mahalibisemise või vigastamise oht Visake kasutatud kondoom ära hügieeninõuete kohaselt. Mähkige kondoom salvrätikusse ja visake prügikasti Kui teil pärast vahekorda on tekkinud kahtlus, et teie või teie partner on jäänud rasedaks, pöörduge kohe arsti poole Lisainformatsiooni saamiseks Durex kondoomide kohta, samuti teie riigis saadaolevate Durex kondoomide valiku kohta külastage meie internetilehekülge või kirjutage aadressil...

Soovin muud

Suvi on kätte jõudnud. Tööl olemine tekitab meeletut süütunnet.

Tähetornist

Kas teadsite, et Andromeda udukogu on tegelikult kaa olemas? Nagu Ahvide planeetki? Ja et Tähesõjad on tegelikult dokumentaalfilm?

Teaduskonverents?!

Internetiseerunud ja läptopeerunud teadusinimesed. Tervitusi Roosta puhkekülast.

Õnnerõõmu klubi

Ma olen tänaseks üliväga tüdinenud olemast tubli, asjalik, töökas ja kõigega toimetulev. Oleks vist viimane aeg kokku keerata mingi suuremat sorti saast. Andmaks märku, et ma ei viitsi, mind ei koti ja üldse oleks aeg hakata mõtlema minu vallandamisele. Think positive...

Aeg maha

Aeg maha. Ruttu. Mul on oht ülekuumeneda. Peab mõneks ajaks kuhugi kaugele minema. Huvitav, kas ma olen nii julge tüdruk, et oma tööde ja tegemiste ja segaste suhete juurest päevapealt lahkuda? Kurat, ma kardan, et mitte. Või ehk siiski?

Lapsevanema rõõmud

Oletage, et teil on laps. Oletage, et see laps käib lasteaias. Ja see, mis neis oletustes järgneb, on säärane: Ühel ööl ärkate te üles vaeveldes iivelduse ja maokrampide käes. Meeletud külmavärinad ja üle keha ronivad sitikad fiiling. Mõtlete, kas kutsuda kiirabi või surra. Ei suuda otsustada, kumb oleks parem mõte ja jätate mõlemad tegemata. Olukord kestab. Päevi. Nagu üks korralik hero ärajäämanäht. See ei ole nightmare, see ongi päriselt nii. Ehkki mis seal vahet, olukord kõigub ettekujutluste, reaalsuse ja teadvusetuse piirimail. Lõpuks jääb siiski elutahe peale. Laps on sellesama asja väga kergel kujul läbi põdenud kaks päeva varem nelja tunni jooksul. Kõik lasteaiahaigused aga hakkavad ootamatult hõlpsasti külge lapsevanemale. Iga päev, mil mu tütreke lasteaias käib, on minu terviserisk. Ma olen viimase aasta jooksul olnud rohkem haige kui oma eelnenud 27 eluaasta jooksul (ok, õigluse mõttes tuleb siit maha arvata mu kolmas eluaasta, aga mõte jääb samaks).

Kivid kapsaaias

Kuidas reageerida, kui kuuled enda kohta kasutatavat väljendit külmavereline ennasttäis lipakas? Saada kurjaks, solvuda, nutta, kortsutada kulmu, kehitada õlgu? Ise valisin viimase variandi, sest, tõepoolest, pole ju mõtet pahandada inimese peale, kelle ainus süü on see, et tal on õnnestunud kogemata minu põhiolemus ära tabada. Muidugi sisaldub nimetatud sõna(de)ühendis ka kergekujulist liialdamist, kuid seepeale erutuda ei viitsi ma mitte.

Horror Scope

Postimehes avaldatud horoskoobi lugemine on alati tervistav... Eriti kui seda teha tagantjärele. Nii sain teada, et eile oleks olnud eriti soodus päev eriti peeneteks seksuaalseteks katsetusteks... aga ei ole hullu, kui katsed tegemata jäid, sest ka TÄNA on võimalik visata pomm sihtmärgile (no OK, mitte küll vundamendi alla). Eile Viid kaaskodanike peal läbi peeni psühholoogilisi ja seksuaalseid katseid. Peaksid aga hoolega vältima inimesi, kes mõtlevad sinuga samamoodi, sest nemad näevad su läbi. Täna Eriti julgetel Kaladel veab hullupööra. Kui oskad veel tabada õiget sihtmärki, on edu pikaks ajaks tagatud. Kellegi teise vundamendi alla sa siiski pommi viskama ei hakka.

Minu armsad luud

Kui keegi praegu avaks selle kapi ukse, milles mina oma luukeresid hoian, siis kukuks sealt kolinal välja õige mitu vähema või rohkema sammaldusastmega konti, sekka ka mõni päris värske laibake.

Elu seebimullis

G.B. Shaw:

Alcohol is the anesthesic by which we endure the operation of life

Neli ratast on üle

Keegi Volvot ei taha ära osta? Keegi, kel rotveiler või dobermann juba olemas? Üldse keegi? Ahoi?!

Kevad (veel mitte südames)

Kevadine upgrade on tehtud... ei ole ma enam pikajuukseline pool-blondiin, vaid taas naturaalselt tume. Palju kodusem tunne oma kehas. Ainus probleem on see, et nägu näeb tumedas raamis kuidagi nälginud välja. Ei, tegelikult on veel teinegi probleem, mis lisandunud kevadiste tedretähtedega. Mis on umbes sama vältimatud nagu surm ja maksud. Ent tuleb tunnistada: pole minus kõigele vaatamata veel piisavalt naist välimust tähtsaks pidama- sellest siis ka mõningane ülekompensatsioon seelik-suka-kinga näol. Petab ära küll.

Nagu briti poissmees...ainult vastupidi

Nii, ma olen väsinud. Taaskord. Ja just praegu on mulle tarvis mõne noore yuppie seltskonda, kelle lips märjaks nutta löristada, paar ööd kõvasti klubides rokkida, et saaks kätte oma unedeprivatsiooni...et masendus kaoks...et reaalsus vaikselt uttu vajuks...teha hoopis teistsuguseid asju. Teistmoodi. Et minust järgmisel nädalal jälle korralik, töökas ja kaastundlik inimene saaks. London, here I come.

Kurb

Maailm võib aeg-ajalt olla äärmiselt ebasõbralik ja kole koht. Ma tunnen siiralt ja sügavalt kaasa kõikidele armsatele inimestele, kellele elu ja sellega paratamatult kaasaskäiv surm julmalt liiga teevad.

Talv jätkub

Härmaniidid

Talv on. Külm on. Inimlikud suhted on härmas ja sooja saab ainult kellegi teise voodis. Mitte, et ma viriseks või midagi...