The Others

Ma ikka imestan, kui kohtan inimesi, kes näikse olevat oma perekonnaga mugaval moel kohandunud ning omaenese isetust selles institutsioonis täiel määral naudivad. Minu jaoks ei ole pereelu lihtne ega kerge. Pole kunagi olnud ega saa ilmselt ka kunagi olema. Minult nõuab inimestega koos elamine pingutust- ja mitte vähe. Õnneks on mul väljaarenenud vastutustunne ja visadus. Ma ei tule üldse halvasti toime, seda mitte. Aga mu ego ei taandu. Pole lootustki- ja siis pole ka lootust ennast omaenda perekonnas lähiajal rahulolevana tunda.

Selline peenelt poolkohustuslik (ähvardava alatooniga) anonüümne karjääriuuring

Statistikaamet on võtnud endale ülesande selgitada välja "Eestis elavate doktorite" karjäär. Sellesse 800-st inimesest koosnevasse valimisse on sattunud ka minu isik ning mind informeeritakse, et mul on õnn olla esimeste seas, kes saavad Statistikaameti küsitlusankeeti täita ja edastada Interneti teel. Happy-happy, joy-joy! Esimesel katsel uuringus osaleda täidan kohusetundlikult lüngad ankeedis oma sünniaja, haridustee, peetud ametite, avaldatud artiklite, üliõpilaste juhendamiste ja oma olematute teaduslike tunnustuste kohta. Seejärel soovitakse süüvida minu rahakotti. No hea küll. Mõni küsimus on siiski veel isiklikumat laadi. Miks küll tahab Statistikaamet teada, kas mina, Eestis elav doktor, elan oma abikaasaga koos? Kui palju mu abikaasa teenib? Mitu last meil on? Kas me elame oma lastega ikka koos? Ning kui me kõik niiviisi toredasti koos eksisteerime, siis kui palju meil ka iga kuu perekonda pappi sisse voolab? Esimene katse lõpeb loobumisega. Ei, ma ei soovi andmeid salvestada. Kahe päeva pärast saabub e-postkasti ähvarduskiri: "Juhul kui Te küsimustikku ei täida ega võta meiega muul moel ühendust, külastab Teid novembri või detsembri jooksul Statistikaameti küsitleja." Tjahh. Sama kordub kahe päeva pärast jälle. Ara verega nagu ma olen, asun teisele katsele. Avastan, et igale küsimusele on võimalik ka vastata: "Ma meelsamini ei vastaks sellele küsimusele". Kasutan seda võimalust. Ohtralt. Salvestan andmed ja edastan ankeedi. Juba mitu päeva on Statistikaameti poolt õnnis vaikus. Loodetavasti ei arva sealt keegi, et minutaolist karjääritut olevust peaks veel külastama, et temast viimane välja pressida.

Thunderbird thinks this message is junk

90 protsenti spämmaritest on kindlal veendumusel, et mul on peenis. Selline eriliselt niru peenis, mis pidevalt turgutamist vajab: väike, suutmatu jne. Võõras mure. Aga tundub, et sellest poleks ka suurt abi, kui spämmareid nende eksiarvamusest teavitada. Küllap saaksin seepeale protsentuaalselt suurenenud hulgal soovitusi vähendada kaalu, hankida kõrgkoolidiplom, kompenseerida peenise puudumist võltsrooleksi soetamisega ning ravida oma kompleksidest tingitud psüühikahäireid musta turult ostetud Xanaxi ja Valiumi abiga. Sorteerides elektroonilise postkasti prahti sai komplekteeritud spämmikliendi tüüpportree: selleks osutus ärevushäire all kannatav, viletsalt toimivate suguorganitega, kiilas ja ülekaaluline, ilma kõrghariduseta ent seejuures piisavalt hästi teeniv pornohuviline meessoost isend, kelle suurim unistus on töötada meditsiiniõena. Ma näen siin enesega mitut vastuolu. Palun mind spämmist vabastada. See on puhas e-ressursi raiskamine.

Minust on saanud Hipimagnet.

"Kas te elate ikka veel oma väikekodanlikku elu?"- see on küsimus, mida mulle tihti esitavad vanad sõbrad-tuttavad-jäänukid ammustelt ülikoolipäevadelt pisut halvakspaneva alatooniga, kui neid üks kord aastas Folgil või Rabarockil kohtan. Mõned inimesed, erinevalt minust endast, ei muutu kunagi: ei neid kammitse olme, lapsed, raha ega karjääripüüdlused. Ma olen osanud neid kadestada, sest nad meenutavad mulle mind ennast sellisena, nagu ma kunagi tavatsesin olla. Küll aga nüüd, viimasel ajal üha sagedamini, taban oma köögilaua taha eksinud nendesamade hipide igatsevaid ohkeid- sisuks: "Siin on nii hea". Väikekodanlik komfort osutub vastupandamatuks. Ning nii nad siia jäävadki...

Ja on õnnelik lõpp sel lool...

Minu uus armastus. Ilmale tulnud 6.aprillil, strateegilised mõõdud 3640 gr ja 52 cm.

Naljakuu. Tants varemetel.

Ma tõepoolest ei mõista, kuidas mõned inimesed ei anna endale sugugi aru, et asjad EI ole suurepärased ega kadestamisväärsed ning elavad siiras usus, et kõik on vaimustavalt hästi samal ajal, mil kaitserajatised ümberringi lagunevad. Inside joke! Kodutandrilt: Mu teine järeltulija peaks olema tänaseks täpselt kaks nädalat vana. Selle asemel pole ta üldse sündinud.

Kevad on. Emajõel ujuvad luiged ja õues lendleb kollane liblikas.

Mul on praegu väga palju vaba aega ja seega ka võimalus tähele panna asju ja inimesi, millest-kellest muidu mööda käiks. Täna varahommikul sain juhuslikult kokku ühe äravahetamiseni Nisu Unot meenutava sassiga, kes Emajõe ääres lõket tegi ja odekat rüüpas. Mitte seda prostat, vaid ikka sidruniga maitsestatut. Tal oli mulle elu ja inimeste kohta paljutki asjalikku öelda. Mitte midagi nii head mul vastu panna muidugi polnud. Kuulasin teda ja mõtlesin, et näe, jälle paneb mingi suvaline parm mulle elumõttega ära. Olen siiani solvunud.

Kuidas küll pereelu inimestele mõjub

Maailm paistab olevat pereinimese jaoks väga julm koht. Pereelu keerab tugevamadki isendid peast täitsa segi. Mis küll toimub koduuste ja-akende taga? Mõni aeg tagasi kägistas üks sõjard oma abikaasa ja kaks last, seejärel poos ka iseenda. Siis, pisukese aja möödudes, võttis üks ontlik pereisa oma naiska ja lapsukesed pantvangi, seekord lõppes kõik siiski päris hästi (mitte küll vaid pereisa enda jaoks, kes pea piirkonda isetekitatud kuulihaava tõttu kooles). Ja siis täna loen ma uudist, mille kohaselt saadeti kohtu alla mees, kes tappis oma elukaaslase erimeelsuste tõttu lapse kasvatamisel. Lugu ise olla juhtunud juba mullu augustis. Võtab sõnatuks. Pereemad- magage nuga padja all ja õppige selgeks õiged kägistamisvõtted, sest loetletud juhtumite taustal tundub ju vaid aja küsimusena see, mil teie hoole alla antud isane hullub ja amokki jooksma hakkab. Olge valvel! Pereväärtused, my ass.

Grrrr...

Juhtunud isiklikult kohtuma paari tegelasega, kes tuttavad juuksuri juures loetud "Kroonika", "Just"- i ja "SL Õhtulehe" veergudelt, olin sunnitud nentima: jah, mõni inimene kohe ongi tõepoolest selline tropp nagu alguses arvanud oled. Paremaks ei lähe siin midagi.

Siga keerab kähku küüni taha,

kus kaks noort inimest seisavad ja vestlevad, selga õlehunniku vastu toetades. Neiu on suur ja tahumatu talutüdruk, noormees klassikaline kohalik karjus. Ta ütleb neiule: "Sa meeldid mulle" "Sitta ma sulle meeldin" "Sa oled ilus" "Persse see ilu" Federico Fellini Tonino Guerra "Amarcord"