tütreke ei taha emme jälgedes käia

"Mina küll ei taha, et minust täiskasvanuna selline väike ja kuri naine saab nagu sina oled!"

Minu kultuurne suvi

Eesti inimene käib suvel hästi palju teatris toredaid suvejante nautimas, et oleks, millest sõpradele-tuttavatele vaimukaid ja vähem vaimukaid resümeesid koostada. Mina olen viimase kuu jooksul külastanud kolme spektaaklit...ja lootus pole praegugi kadunud. Esimeseks oli Käsu Hansu ajalootunni esietendamine, mis tegelikult täitis ootused neid sealjuures mitte ületamata. Teine, mille tulemusena ma adusin enese täielikku mõttetust kultuurinautlejana oli "Armas luiskaja"- A.Veesaare ja tema peika suvetöö. Ma ei ole kunagi üheltki etenduselt poole pealt lahkunud, aga seekord ma pidin. Kolleeg, kes esimesel poolajal (jah, see tõepoolest meenutas pigem poolaega kui vaatust) rahumeeli magas ja peale sunniviisilist äratust minu poolt- ilmsest kadedusest- lihtsalt kalanäoga vahtis, sai oma elurõõmu tagasi alles Palmse kõrtsi laua taga. Siis, kui oli juba kindel, et ei Anne ega tema peika enam meid taga otsima ei tule ja saali teisele vaatusele vägisi ei vea. Niisiis, mõningase ettevaatuse ja rahutusega hinges otsustasin siiski külastada ka Eesti Maanteemuuseumi Varbusel ja vaadata "Augustikuu teemaja". See tükk rehabiliteeris eesti suveteatri minu silmis täielikult. See on ka kolmest üks, mida ma kindlasti julgen ja tahan kõikidele oma sõpradele soovitada. Eriti, kuna täna on viimane etendus.

Ajalooline päev

Päev on ajalooline seetõttu, et just täna läks Kornelius prügikasti. Õieti ei läinud ta sinna päris ise, eks ma aitasin oluliselt kaasa, kuid siiski... Kornelius lahkus. Julm samm küll, aga ta ajas hirmsasti vatti, sellist halli, nõukaaegset- no õmblused ei püsinud enam. Ja pea pealt paistis kangas kohati suurte laikudena karvade alt välja ning tema üks, mantlinööbist silm seiras mind üha süüdistavamalt. Lapsed kartsid teda ja mees vihkas. Sellest, kas Aksli hambaharjutused olid sümpaatia või ebasümpaatia väljendus, ma aru ei saanudki. Kornelius on mul olnud mingi viiskümmend aastat, aga meil kõigil tuleb kord aeg minna. Lihtsalt täna oli tema päev. Aeda mahamatmine tundus pisut kummastav... ma loodan, et kui ma nüüd koju lähen, on keegi prügikasti tühjendanud. Või muidu ma õngitsen ta sealt veel välja, melanhooliast kannustatuna.