Ahvileivapuu

Ma söön nii palju banaane, et minu tagasi-evolutsioneerumine on võimalik ja päevakorras.

Faking jõulud

Räme jõul sunnib peale. Too mannetu härdameelsus, ninnu-nännu kingitavaar ja lapsukeste laulujorin tuleb taas tingimusteta välja kannatada, ehkki see kannatus vahepeal katkema kipub. Pereinimesena ei saa sellest kõrvale hoida, küll aitab väike põuepudel kangemaga taluvust tõsta. Aga ehk on see jant vajalik selleks, et aru saada, milline õndsus on need ülejäänud 362 päeva aastas?

Isiklik tõehetk taaskord

Mulle ikka meeldib, kui inimesed aeg-ajalt oma tõelist palet ilmutavad- üks konkreetne isend tunduski vahepeal juba ebaloomulikult kena. Õnneks olen ma nüüd mõneks ajaks jälle maa peale toodud... mis on, mmmm, värskendavalt vabastav.

Neuropsühholoogiline sokk

Täna ma siis nägin esmakordselt, kuidas üks tütarlaps mu loengus sokki kudus (või oli see kinnas?) ja üks teine tuimal ilmel oma konspekteerimisblokknooti mustreid joonistas, ise samal ajal ilmselt mu juttu linti võttes.  

Evil

Kui ma vanasti arvasin, et väline üldmulje minust on nagu sõbralikust taksikoerast, siis nüüd olen pidanud oma ettekujutust endast kõvasti korrigeerima. Mormoonid ei taha mulle enam tänaval piiblit lugeda ja flaierite jagajad vaatavad peale esmast silmamist minust kähku mööda, ning teevad näo, et mind pole märgatud. Paistab, et kurjus õhkub mul juba pooridest. Halleluuja!

Elab arrmastuse vägi

Inimesed on viimasel ajal hakanud häirivalt palju armastusest rääkima. Paistab, et selle on põhjustanud suveajast tingitud subjektiivselt tajutud kohustus leida endale keegi, kellega koos vabaõhuüritustel musitada. Sealt edasi kasvab välja suhtevorme, mida asja osapooled hämmastavalt erinevalt tõlgendada suudavad. Mõne jaoks on romantika ja armastus vähe sügavam silmavaade, teise jaoks roosid ja kaaviar ja tundide pikkused armuvanded. Inimeste arusaamatus üksteise teguviiside ja verbaalsete väljenduste tõlgendamisel on mõistetav, kuivõrd armastuse kontseptsioon ongi suhteliselt segane. Näiteks see, mida mina armastusena defineerin, ei pruugi armastuseks kvalifitseeruda kellegi teise arvates. Seevastu hõõguvate südamete-suren sinu eest-panen ennast põlema armastus pole jälle minu jaoks reaalne. Ma pole selliste tunnete kogemiseks niikuinii võimeline. Mees, kellega ma abielus olen, väidab, et ma ei tunneks romantikat ka siis ära, kui mulle loojuv päike pähe kukuks.

Tsiteerides Keanu Reeves’i tegelaskuju ühest ammunähtud filmist: “Hea suhuvõtmine ongi nagu armastus.” Ning tõepoolest- eks ilmselt oleks seda ka pisut kehvem suhuvõtmine, kui poleks ammu saanud.

Inimlikult ilust

Vaatasime eile mehega linna peal naisi. Hindavalt ja põhjalikult. Vastupidiselt minule oli mees väga armuline- kõik need isendid, kes olid enam-vähem siledad, polnud ülemäära paksud, olid vähe riides ja pannalubavalt sõbraliku näoga teenisid hinnangu “ilus naine”. Mina seevastu leidsin, et need inimesed polnud ilusad. Olid lihtsalt ebakoledad. Iluks ei piisa saledast kehast ja suurepärasest hambumusest, ilu on hoopis midagi väljapaistvamat, õhku ahmima panevat, lummavat, vaatajale nauditavat- midagi, mida vaid üliharva kohtab ja mis imekähku kaob. Ilu on see, mis on justkui pealekauba inimesele üürikeseks hetkeks antud. Väga vähestele inimestele sealjuures. Ühte ilusat tüdrukut nägin ma 1995 aasta kevadel Kadriorus trammis nr 4. Teist ilusat tüdrukut kohtasin 2001 aasta suvel Tartu Kaubahalli ees. Miks ma sellest räägin- sest kolmandat ilusat tüdrukut nägin ma üleeile Tallinnas Tartu maanteel foori taga seismas. Ta oli jube ilus ja umbes neljateistkümne aastane. Kunagi tundsin ma ka ühte ilusat meest. Tema puhul kehtis kahjuks stereotüüp ilu ja mõistuse pöördvõrdelisest seosest. Tema ilu ja teda ennast enam ei ole, sest ta võttis oma elektripardli vanni kaasa ja kärssas ära. See mees oli nimelt täiesti sooda. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mul oli temast kahju. Ega looduslik valik ilu ei soosi. Teada ju seegi, et ilusate inimeste lapsed on kokkuvõttes ikka täiesti näotud- ilu geenikombinatsioon on ülimalt harva esinev. Ilust ei ole iseenesest ju mingit kasu ka sigimisedukuse juures. Sestap pole mõtet ilu ka taga nutta. Kui nüüd positiivselt mõelda, siis midagi ilusat on vist kõigil.  Ühel on ilusad silmad, teisel ilusad juuksed, kolmandal ilus emakas ja neljandal näiteks ilus jalgratas. On ka selliseid inimesi, kellel on lihtsalt hea süda. Aga neid viimaseid on samuti vähe, vaid pisut enam kui neid tõeliselt ilusaid.

Ülemiste lennujaam

Viimaste aegade vargsete varastatud kohtumiste hotspot

Kosekohin, metsamühin...

Letargiliselt lähevad suvepäevad. Kodust väljas ma peaaegu ei käigi. Harva Mustvee sadamas ja toidupoes. Mujal on majanduslangus, joodikud, olelusvõitlus ja sms-laen, siin aga veereb elu kui hernekomm, õdusas vaikelulises hoolimatuses ülejäänud maailma vastu. Siin on puude, udu ja vihma lõhn, rahu, metsmaasikad, vahuvein, rohu sees massiliselt rändavad konnapojad ning kindlusetunne ...ja aeg-ajalt siiski ka tillukene igatsus.

SL Õhtulehe suust pead sina tõde kuulma

Mis vahe on lehmal ja mehel? Üks ajurakk, mis väldib igale poole sittumist!

Laser Eyes

Ma näen, ma näen, ma näen!!!

Kaugemale, täpsemalt...ja parem välja.

Wistar & Sprague-Dawley

Oioioi, milline lustiline ja küündimatu tekst ühe järjekordselt hullunud loomaarmastaja sulest: ...Nimelt on loomkatsetel adekvaatsemaid ja usaldusväärsemaid alternatiive: näiteks tehislikult valmistatud inimese anatoomilised kehaosad... Miks küll ei mõista noor inimene seista loomade eest, kellel seda tõesti tarvis oleks, selle asemel, et teaduslabori hirmu mängida?

Perekonnas lahvatas seksiskandaal

Never say never! Pereliige, igineitsist laika, osutus ühtäkki üllatuslikult tiineks. Ise juba vanaema eas, ent praegu pakatab loomake uudsusest ja õnnest oma peagi emaks saamise ilus. Peen perekoer erineb oma väärtushinnangutes ülejäänud perekonnaliikmetest kardinaalselt: oma novaatorlikul moel on ta nooruspõlves järjekindlalt ära öelnud pakutud printsidest ning otsustanud eluõhtul paaruda eriti jäleda mukiga. Klassikaline Romeo- Juliette lugu, kuid tõeline karuteene ihuviljadele:(

Väljendudes reljeefselt

Kui ka negatiivne riigieelarve meid sellest vabaduse sambast ei päästa, siis ei tee seda miski. Memoriaali tulekuga kaasneks siiski ka üks positiivne külg- linnud saaksid sittumisruumi juurde. Rohelised rõõmustavad.

Ei, siiski..

Mitte, et see oleks hullult originaalne, seda mitte, aga teate, ma olen jooma hakanud... Igal õhtul (ja ma väga kiivalt jälgin, et suudaksin ikka kella seitsmeni ära oodata) libiseb minusse kaks pokaali veini. Viimasel ajal valget. Mis on imelik, sest muidu joon ma ikka punast. Aga praegu tundub punane kuidagi liiga alkohol. Valge seevastu on nagu limps. Kelluke või Buratino. Polegi nagu üldse joomine ja seega ei vääri ka eneseõigustust.

Pikk tee düünides

Nojah, mul pole midagi originaalset öelda, no mitte midagi kohe ei ole. Juba ammu pole olnud. Shoot me!

Üldiselt räägitakse nii...

... et kui mees ja naine abielluvad ja koos elama hakkavad, siis naine loodab, et mees muutub. Mees aga loodab, et naine ei muutu. Meiega oli teistmoodi- mina lootsin, et mees jääb nii nagu on, mees lootis (loodab ikka veel), et mina muutun. Nüüd, täna, on olukord aga selline, et mees on muutunud ja mina olen kahjuks täpipealt endine:(

Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea

Tallinn, talentide linn, on meist paljudele unistuste täitumise lõpp-punkt, kuhu on kokku voolanud kogu Eesti piimajõed ning pudrumäed, kauneimad emased ja jõukaimad isased.

Tegelikkuses annavad pealinna elus tooni sisserändajad Kapa-Kohilast, Tartust, Jõgevalt ning Assamalla-Tussumulgust: need pealinna roomanud rotid, kes püüavad maksimeerida oma küünetehniku-ehitaja ametist saadavat sissetulekut ja veeta oma edaspidist elu kodukülade, -linnade kaevusid täis sülitades. Need on need meile kõigile tuttavad isendid, kelle unistustest suurim on papist kolme-põrsa-maja Tiskres, liisingusse võetud bemari tagatulede demonstreerimine riigi „kiirteedel”, hollikas, privee ja vesinikublond karvkate. Need, kelle jaoks kõik me ülejäänud oleme maakad- sõnnikuhõngulised, kalossides ja villased. Sündinud tallinlasena on mul taoliste uuspealinlaste pärast piinlik, samas on kergendus seegi, et nemad on nüüd seal ja mina siin.

Mul on ometi hea meel, et Vabariigi Valitsus tunnistab elu eksistentsi ka Eestimaa äärealadel. Mäletatavasti suutis eliit eelmisel aastal koguni müstiliselt kaugel asuvat Tartu linna oma kohalolekuga austada. See pingutus võttis arusaadavalt jõuetuks ja tänavu enam peenemale rahvale nii hiiglaslikku väljakutset ei esitatud. Siiski- paraad peeti sel aastal Pärnus, ja sellegi üle on põhjust rõõmustada küll.

Head Iseseisvuspäeva, sõbrad!

Eetika (mitte segi ajada moraaliga)

Maailmas kogub hoogu uus eetiline liikumine, sisuks basic honesty- öelda hingelt ja südamelt kõik ausalt, ilustamata ja otsekohe. Olen seda põhitõde paar päeva rakendanud, mõnus on. Inimesed ajavad praegu veel mu uue hobi naturaalse õelusega segamini, aga küllap mul ajapikku õnnestub mõni neist ka oma usku pöörata. Esimesed sõbrad on juba kaotatud. Moraalilävi on endiselt madal. Way to go, people!

National Geographic

Reklaamipausi ajal televiisori juhtpulti klõpsides navigeerisin erinevate kanalite vahel. ETV näitas filmi Nelson Mandelast ja LAV-i inimeste elust-olust. Kuna ETV pilt on meil kehvake, suunasin teleka teisele kanalile. Tütar ei olnud sellega rahul- :"Pane veel seda loodusfilmi", käskis ta. No ma siis tegin talle tükk aega selgeks, et neegrid ei ole mingi "loodusfilm".

Omnivoorina muutuvas maailmas

Täna oli mul veel rohkem vaba aega kui tavaliselt viimasel ajal. Läksin tütre nõudmisel vastlakukleid ostma ja siis ma ühtlasi vaatasin toidupoes ka natuke vabamalt ringi. Noh, ei teinud nii, et kiirkäigul raban riiulitest tavapärase nodi muule pilku heitmata, vaid kohe mõnuga uurisin. Ette jäi hulk kummalist kraami- järeletehtud forellimari, kohvikoore asendaja, juustulaadne toode- mingi feik-toidu hullus on lahti. Mis on häda vanal heal kalamarjal, kohvikoorel ja juustul, ei saa ma aru. Miks peab see transgeensuse värk ka toiduainetööstust tabama? Mul on küll novelty seeking skaala skoor üle keskmise, aga näe, ei tekkinud soovi proovida juustulaadset toodet. Ahjaa- kodus vastlakuklikarpi tudeerides avastasin, et kuklite koostisosas on taimne vahustatav koor (sic!). Ka vana hea vahukoor ei käi vist uue ajaga kaasas:(

Õndsusesse kulgev päev

Korraliku eestlasena (loe: abikaasa pealekäimisel) vaatasin minagi eile telkust eurovisiooni eesti eelvooru. Mis siin siis kokkuvõtteks öelda: parim võitis! Ei, tegelikult oleks ka rolf päris hea olnud. Vanapaadamist oli natuke hale, tema ikka võtab seda lauluvärki veel südamega. Aga see eurovisiooni lauluvõistluse asi on viimastel aastatel juba niigi ülemäära piinlik olnud. Sellisel juhul on parem, et eelvooru saadetakse kolm elus karastunud täismeest kui et noored lapsed Birks ja Iiris, kes saaksid tõenäoliselt pärisvõistlusele mitte-edasijõudmise tõttu eluaegse trauma ja jääksid igaveseks voodimärgajateks. Üks pärl, tõeline pärl, sel aastal siiski kõlas: Tüür Liivi sõnadele teise hääletusvooru lõpus. Väga-väga kohatu ses aegruumis, ent ebasobivusest hoolimata ülimalt lummav teos.

Akadeemilised kurvid

Kolleeg juhtis tähelepanu, et minu karjäär ülikoolis areneb peadpööritava kiirusega. Eesti teadusinfosüsteem tituleerib mind nimelt emeriitprofessoriks. Näete- pole mingit tarvidust rabada ega trikke teha- kõik tuleb iseenesest, eksole. Küll on vahva, peaaegu sama vahva, kui ma kord Dire Dawa ülikooli audoktor olin.

vaarikamahla lõputu tagavara...

Kas on võimalik, et omaenda eluloos on sul vaid kõrvalosa? Et ka selle osatäitmise eest saaks pigem razzie kui oscari?

Taaskord vahvaid üllatusi e-postkastist

No kae, kae, tõepoolest... sellise asjaga siis nüüd üritatakse püüda. Teadagi- personaalne lähenemine pidavat töötama. Aga kes teist seletaks mulle, kus on point, või noh, mis selle asja mõte on, ah? DEAR (minaise), It is my pleasure to inform you that you are being considered for inclusion in the upcoming 2009 Edition of Who's Who in the World®, which is scheduled for publication in November 2008. Distributed globally, Marquis' Who's Who in the World is relied upon by business leaders, journalists, academics, and other professionals for its accuracy and currency of information. Additionally, it is found in the collections of many of the world's leading libraries and corporations. As the Marquis Who's Who editors begin assembling the 2009 Edition of this historic publication, the original Who's Who in the World continues to be recognized internationally as the premier biographical data source of notable living individuals from every significant field of endeavor/.../ Inclusion in Who's Who in the World offers...

• More than just a personal achievement; being honored in a Marquis Who's Who publication offers prospective business contacts an authoritative, full representation of your credentials and accomplishments.
• A historical archive of your achievements, recorded for generations to refer to time and again.
• Exclusive offers that are available only to members of the Marquis Who's Who family. I congratulate you on the achievements that have brought your name to the attention of our editorial committee.

We look forward to hearing from you. Sincerely, Robert Docherty, Director, Editorial and Selection Committee P.S. Inclusion of your biography in Who's Who in the World, of course, carries neither cost nor obligation to you of any kind. Our goal with each new edition is to have full representation of noteworthy and accomplished men and women across all fields and industries. Lubage, ma naeran nüüd jälle.

Kohtumiseni, Jaan!

Jaani maine teekond on lõppenud ja tema põrm maetud, ent ta ise ei ole kuhugi kadunud. Ei ole muutunud olematuks, sest juba ammu enne lahkumist oli ta saavutanud surematu staatuse ning elab meie heades mõtetes ikka edasi. Looming on igavene. Oli au Sind tunda! Aitäh Sulle, et võtsid vaevaks olla!