Sinisilm

Täna hommikul last lasteaeda viies nägin üht noort nais-lapsevanemat sinise silmaga. See pole mitte esimene kord, olen teda ennegi aeg-ajalt sellisena kohanud. Ja see on kohutavalt häiriv. Nojah, ega ma nii "sinisilm" ka pole, et lähisuhte vägivalda ette ei suuda kujutada, ent ääretult ebameeldiv on selle tagajärgedega kenal hommikutunnil reaalselt kokku põrgata. Esimesel korral tundsin sellele naisele kaasa, nüüd on kahju vaid tema lapsest, sest mõelda, milliseid kahjustusi emme peksmise pealtnägemine vaeses põngerjas eluks ajaks tekitab. Või kui nukker on omada sedavõrd selgrootut ema, kes end peksta laseb. Ja veel- kui vastik on see, et mina ise ei saa selles olukorras neist kumbagi mitte kuidagi aidata ja pean vaid oma tütre küsimustele vastuseid välja mõtlema- et miks tädi silm sinine on. Mul hakkavad need vastusevariandid juba ka otsa saama, tõepoolest. Varsti ei jää muud üle kui tütrekesele võõra perekonna oletatavaid suhteid ja toimivaid lahendeid selgitama hakata. Vuih!

Juhtus õudus

Täna hommikul tabas mind ootamatult õppetöö. Nimelt lektor, kelle loeng pidi toimuma, jäi mingi arusaamatuse tõttu tulemata. Mis mul üle jäi, võtsin siis vastutuse ja läksin lugesin ise, nullides sealjuures kogu oma kaheksa aastat kestnud õppejõuks olemise aja jooksul saavutatud imago. Sest ootamatult tabatud mina oli sviitris ja teksades, pesemata juuste ja värvimata silmadega. Jalas ROOSAD ecco pastlad! Blamaazh! Nüüd ma olen tõsiselt frustreeritud.

Ving-ving

Tundub kuidagi selline hommik, mil tuleks teha kokkuvõtteid, ilmselt on see sügise mõju. Muidu pole elul vigagi, veereb teine endiselt nagu hernekomm, ainult tööalased saavutused on pehmelt öeldes nigelad. Olen oma praegusel ametikohal töötanud tänaseks täpselt aasta, ent universaalahvi ülesanded ja õpetamine pole teadustööks just palju aega jätnud. Nii olen olukorras, mil mu viimane 1.1 publikatsioon pärineb aastast 2007 (sic!) ja ilmselt ei jõua praegu käsilolevatest ükski trükki enne 2010. aastat. Hale! Iroonia ka selles, et on vähemalt kaks töist eriala, millel ma olen kordi edukam kui sellel, akadeemilisel. Aga minusugune idioot on ikka veel ülikoolis ja hoiab kramplikult uppuva laeva mastist kinni. Kui mul natukenegi mõistust peas oleks, siis oleksin sel juba ammugi minna lasknud. Aga mis parata, mulle ju siiski meeldib mu töö, eriti see osa, milleks mul üldse aega ei jää.