Selline lugu siis

Ma eksisin täna öösel oma voodi alla ära. Kuidas sellised asjad ikka juhtuvad- aga väga lihtsalt. Nagu ilmselt paljud teised, magan ka mina koos oma mobiiltelefoniga, sest ta äratab mind hommikul üles. Kuhugi mujale pole teda ju jätta, sest voodi on nii suur, et sellest välja saamine hommikul telefoni kinni vajutama võtab meeletu aja. Täna öösel aga kukkus telefon kolksti voodi alla. Kätte saamine ilma voodi alla ronimata osutus võimatuks. Tigeda ja unisena ei suutnud ma taluda mõtet hommikul kriiskavast "I´m a Barbie girl in a Barbie world" meloodiast, mida ma ei saa otsekohe termineerida. Soov, et telefon ise voodi alt ära tuleks ei teostunud. Niisiis otsustasin ohverdada minutikese ja seal all ära käia. Mis osutus veaks. Sest ma eksisin omaenese voodi all ära. Täitsa ära. Ei saanud aru, kuspool milline sein ja kuidas sealt välja saada. Lisaks oli seal kohutavalt palju voodijalgu, mille vahel manööverdamine osutus parajaks kunsttükiks. Telefoni ma muidugi ei leidnud. Lõpuks äratasin voodikaaslase meisterlike löökidega voodiraami pihta ja käskisin tal tule põlema panna. Telefoni sain kätte ja leidsin tagasitee. Uni aga läks ja jäi.

Küsimus on:

Kuidas viisakalt lahkuda, kui oled poolkogematakombel komistanud kellegi ellu, seal end sisse seadnud, korraldanud hoogsalt paraja kaose, loonud pahaaimamatult kujuteldavaid maailmu, mis reaalsuses toimivad hoopis teises suunas? Kui ka ise sealt hästi lahkuda ei tahakski, aga tead, et lahkumine on vältimatult vajalik? Enamus inimesi, asju ja olukordi on teatavasti vägagi ajutised. Lohutus on vaid see, et ei miski ega keegi pole ju tegelikult asendamatu. Või on? Ja kui ka pole- kas see üldse antud olukorras lohutabki?