Annab Jumal artikli, annab ka mõistuse!

Jehhuuu,

aastavahetus PubMed-iga!

Artikli tähtaeg pikenes pühapäevani!

Kui minevik saab su kätte

Täna tõi ELS mu lauale HOG albumi "Rise&Shine". Vokaal toob vägisi vanad ajad meelde... noh, need ajad, mil mul veel silmapaistev XY juuksefetish oli. Aastal, ee, 1996?

Huvitav, kas midagi on joogivees?

Iga päev mõni seagrippi surnu, mõni koolitulistamise- või pommiähvardus, mõni kurikaga mahalöödud sünoptik, mõni vangis istuv pedofiili, mõni järelvalve alt vabanev pedofiil, mõned leitud uppunud... 

Teaduri õnn:)

Tänase päeva töövõit- avaldamiseks vastuvõetud publikatsioon ajakirjas, mille impact factor enam-vähem korralik. Tigmotaksis (loe: mööda seinaääri käimine) tööl on mõneks ajaks päevakorralt maas.

Sinisilm

Täna hommikul last lasteaeda viies nägin üht noort nais-lapsevanemat sinise silmaga. See pole mitte esimene kord, olen teda ennegi aeg-ajalt sellisena kohanud. Ja see on kohutavalt häiriv. Nojah, ega ma nii "sinisilm" ka pole, et lähisuhte vägivalda ette ei suuda kujutada, ent ääretult ebameeldiv on selle tagajärgedega kenal hommikutunnil reaalselt kokku põrgata. Esimesel korral tundsin sellele naisele kaasa, nüüd on kahju vaid tema lapsest, sest mõelda, milliseid kahjustusi emme peksmise pealtnägemine vaeses põngerjas eluks ajaks tekitab. Või kui nukker on omada sedavõrd selgrootut ema, kes end peksta laseb. Ja veel- kui vastik on see, et mina ise ei saa selles olukorras neist kumbagi mitte kuidagi aidata ja pean vaid oma tütre küsimustele vastuseid välja mõtlema- et miks tädi silm sinine on. Mul hakkavad need vastusevariandid juba ka otsa saama, tõepoolest. Varsti ei jää muud üle kui tütrekesele võõra perekonna oletatavaid suhteid ja toimivaid lahendeid selgitama hakata. Vuih!

Juhtus õudus

Täna hommikul tabas mind ootamatult õppetöö. Nimelt lektor, kelle loeng pidi toimuma, jäi mingi arusaamatuse tõttu tulemata. Mis mul üle jäi, võtsin siis vastutuse ja läksin lugesin ise, nullides sealjuures kogu oma kaheksa aastat kestnud õppejõuks olemise aja jooksul saavutatud imago. Sest ootamatult tabatud mina oli sviitris ja teksades, pesemata juuste ja värvimata silmadega. Jalas ROOSAD ecco pastlad! Blamaazh! Nüüd ma olen tõsiselt frustreeritud.

Ving-ving

Tundub kuidagi selline hommik, mil tuleks teha kokkuvõtteid, ilmselt on see sügise mõju. Muidu pole elul vigagi, veereb teine endiselt nagu hernekomm, ainult tööalased saavutused on pehmelt öeldes nigelad. Olen oma praegusel ametikohal töötanud tänaseks täpselt aasta, ent universaalahvi ülesanded ja õpetamine pole teadustööks just palju aega jätnud. Nii olen olukorras, mil mu viimane 1.1 publikatsioon pärineb aastast 2007 (sic!) ja ilmselt ei jõua praegu käsilolevatest ükski trükki enne 2010. aastat. Hale! Iroonia ka selles, et on vähemalt kaks töist eriala, millel ma olen kordi edukam kui sellel, akadeemilisel. Aga minusugune idioot on ikka veel ülikoolis ja hoiab kramplikult uppuva laeva mastist kinni. Kui mul natukenegi mõistust peas oleks, siis oleksin sel juba ammugi minna lasknud. Aga mis parata, mulle ju siiski meeldib mu töö, eriti see osa, milleks mul üldse aega ei jää.

Novalux soovib teile rahulikku puhkust

Leidsin täna postkastist Novaluxi reklaamlehe. Esiküljel tõmbenumber- eripakkumine kalmuküünaldele. 9.50 tk. Küllap just täna on see päev, mil need lähevad eriti hästi kaubaks. Poolelijäänud teekond. Virvatuledega valgustatud.

Anne

Kas andekus on voorus, luksus või needus? Kas seda peaks soosima või püüdma sellest üle olla? Täitsa raske on otsustada. Lihtsalt tark laps on imeline, andekas laps on, noh, mitte enam nii imeline. Kas on eetiline võtta oma lapselt võimalus saada juristiks, inseneriks, arstiks, psühholoogiks või mesinikuks, ja suunata ta eluks ajaks ketast heitma, viiulit mängima või natüürmorte maalima? Mina kahtlen. Sügavalt normaalse elu ja ihaldatava turvalise keskpärasuse saavutamisel on erilised anded puhtaks tülinaks kaelas ning õppimine, kuidas andest mitte välja teha, võib võtta eluaja.

tütreke ei taha emme jälgedes käia

"Mina küll ei taha, et minust täiskasvanuna selline väike ja kuri naine saab nagu sina oled!"

Minu kultuurne suvi

Eesti inimene käib suvel hästi palju teatris toredaid suvejante nautimas, et oleks, millest sõpradele-tuttavatele vaimukaid ja vähem vaimukaid resümeesid koostada. Mina olen viimase kuu jooksul külastanud kolme spektaaklit...ja lootus pole praegugi kadunud. Esimeseks oli Käsu Hansu ajalootunni esietendamine, mis tegelikult täitis ootused neid sealjuures mitte ületamata. Teine, mille tulemusena ma adusin enese täielikku mõttetust kultuurinautlejana oli "Armas luiskaja"- A.Veesaare ja tema peika suvetöö. Ma ei ole kunagi üheltki etenduselt poole pealt lahkunud, aga seekord ma pidin. Kolleeg, kes esimesel poolajal (jah, see tõepoolest meenutas pigem poolaega kui vaatust) rahumeeli magas ja peale sunniviisilist äratust minu poolt- ilmsest kadedusest- lihtsalt kalanäoga vahtis, sai oma elurõõmu tagasi alles Palmse kõrtsi laua taga. Siis, kui oli juba kindel, et ei Anne ega tema peika enam meid taga otsima ei tule ja saali teisele vaatusele vägisi ei vea. Niisiis, mõningase ettevaatuse ja rahutusega hinges otsustasin siiski külastada ka Eesti Maanteemuuseumi Varbusel ja vaadata "Augustikuu teemaja". See tükk rehabiliteeris eesti suveteatri minu silmis täielikult. See on ka kolmest üks, mida ma kindlasti julgen ja tahan kõikidele oma sõpradele soovitada. Eriti, kuna täna on viimane etendus.

Ajalooline päev

Päev on ajalooline seetõttu, et just täna läks Kornelius prügikasti. Õieti ei läinud ta sinna päris ise, eks ma aitasin oluliselt kaasa, kuid siiski... Kornelius lahkus. Julm samm küll, aga ta ajas hirmsasti vatti, sellist halli, nõukaaegset- no õmblused ei püsinud enam. Ja pea pealt paistis kangas kohati suurte laikudena karvade alt välja ning tema üks, mantlinööbist silm seiras mind üha süüdistavamalt. Lapsed kartsid teda ja mees vihkas. Sellest, kas Aksli hambaharjutused olid sümpaatia või ebasümpaatia väljendus, ma aru ei saanudki. Kornelius on mul olnud mingi viiskümmend aastat, aga meil kõigil tuleb kord aeg minna. Lihtsalt täna oli tema päev. Aeda mahamatmine tundus pisut kummastav... ma loodan, et kui ma nüüd koju lähen, on keegi prügikasti tühjendanud. Või muidu ma õngitsen ta sealt veel välja, melanhooliast kannustatuna.

Perekond suurenes

Kodumängimisel liitus meiega ka Aksel, ristinimega Vargas. 

Majanduslanguse kummaline nägu

Mõnda aega tegutses Tiigi tänava vanas kohvikus 24h striptiisi-ja õgimisebaar "Paradiis", isegi käisin seal stabiilselt. Nüüd aga tervitab mind uksel silt "Toidupood". Et nagu mismõttes? Kas tõesti on see meie lamatis juba nii kaugel, et isegi pornoga ei ela enam ära? See vist ongi majanduskatastroofi äär.

Tee oma valik

Kui teile antaks valida sea- või linnugripi vahel, siis kumma valiksite? Mina mõtlesin, et vist linnugripi- tundub kuidagi lennukam. Seagripp, seevastu, on tajutavalt rusuvalt rustikaalne.

Eksperimentaalne isiksus

Mõni aeg tagasi sai olude sunnil läbi viidud isiklik katse eesmärgiga selgitada välja mobiiltelefonita elamise unustatud võlud ja vaevad. Tulemus: vaevusi ei esinenud, küll aga sai segamatult magada ja töökohustusi unarusse jätta. Võlud, niisiis, on jätkuvalt samad. Nüüd sunnib eksperimentaalne isiksus uuele katsele- elu ilma läpparita. Ka sellest situatsioonist loodan ma vähem tööd ja rohkem lõbu. Ja kui seegi katsetus saab olema edukalt läbitud, järgneb etapp- elu ilma läppari JA telefonita. Selle faasi suhtes on minu ootused eriliselt kõrged...

Talv näitab hambaid

Öösel oli 15 kraadi külma ja praegu väljas lund tuiskab mis tuiskab. Plaanisin lähipäevadel oma mütsi ära kaotada, aga näib siiski, et seda veel teha ei saa. Meningiit ei tundu just ahvatlev väljavaade, käin pigem selle narri peakattega edasi. Selle aasta talv on olnud küll meeldejäävalt suurepärane ja üllatuslikult vägagi ebadepressiivne, ent nüüd juba tahaks natuke kevadet. Kasvõi mütsist lahtisaamise nimel.

Kaitsmata seksist põhjustatud reuma?

Selliseid inimesi ei saa ju TEGELIKULT olemas olla? Või saab? See "Tõehetke" saade on veel palju parem kui Võsapetsi oma. Hämmastav, kellega elatakse ja magatakse, täitsa pekk. Ei, see ikka TEGELIKULT ei saa nii olla, mina küll ei usu! Te usute või? Hüperreaalsus!

Kevadekuulutaja

Nägin täna pargis selle aasta esimest liputajat. Paistab, et talve selgroog on murtud!

Aja kulg

Ma nägin selles tänahommikuses telekasaates etv pealt Morrissey uut videot ja, oh taevake, see mees on vanaks jäänud. Ka tema! Hale!

Not good

Reedel rääkisin ma kõigile, kes kuulata viitsisid, kuidas ma nädalavahetusel puhkama hakkan. No muidugi see mul õnneks ei läinud, st et idee poolest oleks ehk välja tulnudki, aga tervis vedas haledalt alt. Laupäeval, kui mu silmad enam poes saapapaari hästi fookusesse ei võtnud, maapind äkitselt jalge all lainetama hakkas, pool vasakut külge ära suri ja Kristiine Keskus kahtlaselt kreeni vajus, sain ma aru, et sajandi migreenihoog on mu kätte saanud. Õnnetuseks ei peta see tunne kunagi. Järgnevast ööpäevast ei mäleta ma absoluutselt mitte midagi, see 24h oleks nagu vahepealt välja võetud. Mingis mõttes võiks sedagi ju puhkuseks pidada, aga ma oleksin eelistanud veeta oma vaba aega teisiti.

Vahel ikka veab kah

Ma võtan tagasi oma septembrikuu sõnad mormoonide kohta! Nagu tellitult laadus minu Tartu kuudi ukse taha eile kaks õlitatud väljanägemisega nupsikut poissi, piiblid peos. Ma olin õnnest nii sõnatu, et unustasin nad grupikale kutsumata.

Naiseks olemise kunst

Otsustasin tänasest alates enam mitte naerda ja naeratada, laupa krimpsutada, kulmu kergitada ega nina kirtsutada. Muidu tulevad kortsud! Kortsud on ju, oi-oi, koledad! Äkki oleks nüüd parem botox näkku lükata? Ei teagi kohe! Vananeva naise mured, tänan et kuulasite!