Üldiselt räägitakse nii...

... et kui mees ja naine abielluvad ja koos elama hakkavad, siis naine loodab, et mees muutub. Mees aga loodab, et naine ei muutu. Meiega oli teistmoodi- mina lootsin, et mees jääb nii nagu on, mees lootis (loodab ikka veel), et mina muutun. Nüüd, täna, on olukord aga selline, et mees on muutunud ja mina olen kahjuks täpipealt endine:(

Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea

Tallinn, talentide linn, on meist paljudele unistuste täitumise lõpp-punkt, kuhu on kokku voolanud kogu Eesti piimajõed ning pudrumäed, kauneimad emased ja jõukaimad isased.

Tegelikkuses annavad pealinna elus tooni sisserändajad Kapa-Kohilast, Tartust, Jõgevalt ning Assamalla-Tussumulgust: need pealinna roomanud rotid, kes püüavad maksimeerida oma küünetehniku-ehitaja ametist saadavat sissetulekut ja veeta oma edaspidist elu kodukülade, -linnade kaevusid täis sülitades. Need on need meile kõigile tuttavad isendid, kelle unistustest suurim on papist kolme-põrsa-maja Tiskres, liisingusse võetud bemari tagatulede demonstreerimine riigi „kiirteedel”, hollikas, privee ja vesinikublond karvkate. Need, kelle jaoks kõik me ülejäänud oleme maakad- sõnnikuhõngulised, kalossides ja villased. Sündinud tallinlasena on mul taoliste uuspealinlaste pärast piinlik, samas on kergendus seegi, et nemad on nüüd seal ja mina siin.

Mul on ometi hea meel, et Vabariigi Valitsus tunnistab elu eksistentsi ka Eestimaa äärealadel. Mäletatavasti suutis eliit eelmisel aastal koguni müstiliselt kaugel asuvat Tartu linna oma kohalolekuga austada. See pingutus võttis arusaadavalt jõuetuks ja tänavu enam peenemale rahvale nii hiiglaslikku väljakutset ei esitatud. Siiski- paraad peeti sel aastal Pärnus, ja sellegi üle on põhjust rõõmustada küll.

Head Iseseisvuspäeva, sõbrad!

Eetika (mitte segi ajada moraaliga)

Maailmas kogub hoogu uus eetiline liikumine, sisuks basic honesty- öelda hingelt ja südamelt kõik ausalt, ilustamata ja otsekohe. Olen seda põhitõde paar päeva rakendanud, mõnus on. Inimesed ajavad praegu veel mu uue hobi naturaalse õelusega segamini, aga küllap mul ajapikku õnnestub mõni neist ka oma usku pöörata. Esimesed sõbrad on juba kaotatud. Moraalilävi on endiselt madal. Way to go, people!

National Geographic

Reklaamipausi ajal televiisori juhtpulti klõpsides navigeerisin erinevate kanalite vahel. ETV näitas filmi Nelson Mandelast ja LAV-i inimeste elust-olust. Kuna ETV pilt on meil kehvake, suunasin teleka teisele kanalile. Tütar ei olnud sellega rahul- :"Pane veel seda loodusfilmi", käskis ta. No ma siis tegin talle tükk aega selgeks, et neegrid ei ole mingi "loodusfilm".

Omnivoorina muutuvas maailmas

Täna oli mul veel rohkem vaba aega kui tavaliselt viimasel ajal. Läksin tütre nõudmisel vastlakukleid ostma ja siis ma ühtlasi vaatasin toidupoes ka natuke vabamalt ringi. Noh, ei teinud nii, et kiirkäigul raban riiulitest tavapärase nodi muule pilku heitmata, vaid kohe mõnuga uurisin. Ette jäi hulk kummalist kraami- järeletehtud forellimari, kohvikoore asendaja, juustulaadne toode- mingi feik-toidu hullus on lahti. Mis on häda vanal heal kalamarjal, kohvikoorel ja juustul, ei saa ma aru. Miks peab see transgeensuse värk ka toiduainetööstust tabama? Mul on küll novelty seeking skaala skoor üle keskmise, aga näe, ei tekkinud soovi proovida juustulaadset toodet. Ahjaa- kodus vastlakuklikarpi tudeerides avastasin, et kuklite koostisosas on taimne vahustatav koor (sic!). Ka vana hea vahukoor ei käi vist uue ajaga kaasas:(

Õndsusesse kulgev päev

Korraliku eestlasena (loe: abikaasa pealekäimisel) vaatasin minagi eile telkust eurovisiooni eesti eelvooru. Mis siin siis kokkuvõtteks öelda: parim võitis! Ei, tegelikult oleks ka rolf päris hea olnud. Vanapaadamist oli natuke hale, tema ikka võtab seda lauluvärki veel südamega. Aga see eurovisiooni lauluvõistluse asi on viimastel aastatel juba niigi ülemäära piinlik olnud. Sellisel juhul on parem, et eelvooru saadetakse kolm elus karastunud täismeest kui et noored lapsed Birks ja Iiris, kes saaksid tõenäoliselt pärisvõistlusele mitte-edasijõudmise tõttu eluaegse trauma ja jääksid igaveseks voodimärgajateks. Üks pärl, tõeline pärl, sel aastal siiski kõlas: Tüür Liivi sõnadele teise hääletusvooru lõpus. Väga-väga kohatu ses aegruumis, ent ebasobivusest hoolimata ülimalt lummav teos.