Inimesed on viimasel ajal hakanud häirivalt palju armastusest rääkima. Paistab, et selle on põhjustanud suveajast tingitud subjektiivselt tajutud kohustus leida endale keegi, kellega koos vabaõhuüritustel musitada. Sealt edasi kasvab välja suhtevorme, mida asja osapooled hämmastavalt erinevalt tõlgendada suudavad. Mõne jaoks on romantika ja armastus vähe sügavam silmavaade, teise jaoks roosid ja kaaviar ja tundide pikkused armuvanded. Inimeste arusaamatus üksteise teguviiside ja verbaalsete väljenduste tõlgendamisel on mõistetav, kuivõrd armastuse kontseptsioon ongi suhteliselt segane. Näiteks see, mida mina armastusena defineerin, ei pruugi armastuseks kvalifitseeruda kellegi teise arvates. Seevastu hõõguvate südamete-suren sinu eest-panen ennast põlema armastus pole jälle minu jaoks reaalne. Ma pole selliste tunnete kogemiseks niikuinii võimeline. Mees, kellega ma abielus olen, väidab, et ma ei tunneks romantikat ka siis ära, kui mulle loojuv päike pähe kukuks.
Tsiteerides Keanu Reeves’i tegelaskuju ühest ammunähtud filmist: “Hea suhuvõtmine ongi nagu armastus.” Ning tõepoolest- eks ilmselt oleks seda ka pisut kehvem suhuvõtmine, kui poleks ammu saanud.
