Lapsevanema rõõmud

Oletage, et teil on laps. Oletage, et see laps käib lasteaias. Ja see, mis neis oletustes järgneb, on säärane: Ühel ööl ärkate te üles vaeveldes iivelduse ja maokrampide käes. Meeletud külmavärinad ja üle keha ronivad sitikad fiiling. Mõtlete, kas kutsuda kiirabi või surra. Ei suuda otsustada, kumb oleks parem mõte ja jätate mõlemad tegemata. Olukord kestab. Päevi. Nagu üks korralik hero ärajäämanäht. See ei ole nightmare, see ongi päriselt nii. Ehkki mis seal vahet, olukord kõigub ettekujutluste, reaalsuse ja teadvusetuse piirimail. Lõpuks jääb siiski elutahe peale. Laps on sellesama asja väga kergel kujul läbi põdenud kaks päeva varem nelja tunni jooksul. Kõik lasteaiahaigused aga hakkavad ootamatult hõlpsasti külge lapsevanemale. Iga päev, mil mu tütreke lasteaias käib, on minu terviserisk. Ma olen viimase aasta jooksul olnud rohkem haige kui oma eelnenud 27 eluaasta jooksul (ok, õigluse mõttes tuleb siit maha arvata mu kolmas eluaasta, aga mõte jääb samaks).