Küsimus on:

Kuidas viisakalt lahkuda, kui oled poolkogematakombel komistanud kellegi ellu, seal end sisse seadnud, korraldanud hoogsalt paraja kaose, loonud pahaaimamatult kujuteldavaid maailmu, mis reaalsuses toimivad hoopis teises suunas? Kui ka ise sealt hästi lahkuda ei tahakski, aga tead, et lahkumine on vältimatult vajalik? Enamus inimesi, asju ja olukordi on teatavasti vägagi ajutised. Lohutus on vaid see, et ei miski ega keegi pole ju tegelikult asendamatu. Või on? Ja kui ka pole- kas see üldse antud olukorras lohutabki?