Kevad on. Emajõel ujuvad luiged ja õues lendleb kollane liblikas.

Mul on praegu väga palju vaba aega ja seega ka võimalus tähele panna asju ja inimesi, millest-kellest muidu mööda käiks. Täna varahommikul sain juhuslikult kokku ühe äravahetamiseni Nisu Unot meenutava sassiga, kes Emajõe ääres lõket tegi ja odekat rüüpas. Mitte seda prostat, vaid ikka sidruniga maitsestatut. Tal oli mulle elu ja inimeste kohta paljutki asjalikku öelda. Mitte midagi nii head mul vastu panna muidugi polnud. Kuulasin teda ja mõtlesin, et näe, jälle paneb mingi suvaline parm mulle elumõttega ära. Olen siiani solvunud.