Minust on saanud Hipimagnet.

"Kas te elate ikka veel oma väikekodanlikku elu?"- see on küsimus, mida mulle tihti esitavad vanad sõbrad-tuttavad-jäänukid ammustelt ülikoolipäevadelt pisut halvakspaneva alatooniga, kui neid üks kord aastas Folgil või Rabarockil kohtan. Mõned inimesed, erinevalt minust endast, ei muutu kunagi: ei neid kammitse olme, lapsed, raha ega karjääripüüdlused. Ma olen osanud neid kadestada, sest nad meenutavad mulle mind ennast sellisena, nagu ma kunagi tavatsesin olla. Küll aga nüüd, viimasel ajal üha sagedamini, taban oma köögilaua taha eksinud nendesamade hipide igatsevaid ohkeid- sisuks: "Siin on nii hea". Väikekodanlik komfort osutub vastupandamatuks. Ning nii nad siia jäävadki...