Selline peenelt poolkohustuslik (ähvardava alatooniga) anonüümne karjääriuuring

Statistikaamet on võtnud endale ülesande selgitada välja "Eestis elavate doktorite" karjäär. Sellesse 800-st inimesest koosnevasse valimisse on sattunud ka minu isik ning mind informeeritakse, et mul on õnn olla esimeste seas, kes saavad Statistikaameti küsitlusankeeti täita ja edastada Interneti teel. Happy-happy, joy-joy! Esimesel katsel uuringus osaleda täidan kohusetundlikult lüngad ankeedis oma sünniaja, haridustee, peetud ametite, avaldatud artiklite, üliõpilaste juhendamiste ja oma olematute teaduslike tunnustuste kohta. Seejärel soovitakse süüvida minu rahakotti. No hea küll. Mõni küsimus on siiski veel isiklikumat laadi. Miks küll tahab Statistikaamet teada, kas mina, Eestis elav doktor, elan oma abikaasaga koos? Kui palju mu abikaasa teenib? Mitu last meil on? Kas me elame oma lastega ikka koos? Ning kui me kõik niiviisi toredasti koos eksisteerime, siis kui palju meil ka iga kuu perekonda pappi sisse voolab? Esimene katse lõpeb loobumisega. Ei, ma ei soovi andmeid salvestada. Kahe päeva pärast saabub e-postkasti ähvarduskiri: "Juhul kui Te küsimustikku ei täida ega võta meiega muul moel ühendust, külastab Teid novembri või detsembri jooksul Statistikaameti küsitleja." Tjahh. Sama kordub kahe päeva pärast jälle. Ara verega nagu ma olen, asun teisele katsele. Avastan, et igale küsimusele on võimalik ka vastata: "Ma meelsamini ei vastaks sellele küsimusele". Kasutan seda võimalust. Ohtralt. Salvestan andmed ja edastan ankeedi. Juba mitu päeva on Statistikaameti poolt õnnis vaikus. Loodetavasti ei arva sealt keegi, et minutaolist karjääritut olevust peaks veel külastama, et temast viimane välja pressida.