Minu kultuurne suvi

Eesti inimene käib suvel hästi palju teatris toredaid suvejante nautimas, et oleks, millest sõpradele-tuttavatele vaimukaid ja vähem vaimukaid resümeesid koostada. Mina olen viimase kuu jooksul külastanud kolme spektaaklit...ja lootus pole praegugi kadunud. Esimeseks oli Käsu Hansu ajalootunni esietendamine, mis tegelikult täitis ootused neid sealjuures mitte ületamata. Teine, mille tulemusena ma adusin enese täielikku mõttetust kultuurinautlejana oli "Armas luiskaja"- A.Veesaare ja tema peika suvetöö. Ma ei ole kunagi üheltki etenduselt poole pealt lahkunud, aga seekord ma pidin. Kolleeg, kes esimesel poolajal (jah, see tõepoolest meenutas pigem poolaega kui vaatust) rahumeeli magas ja peale sunniviisilist äratust minu poolt- ilmsest kadedusest- lihtsalt kalanäoga vahtis, sai oma elurõõmu tagasi alles Palmse kõrtsi laua taga. Siis, kui oli juba kindel, et ei Anne ega tema peika enam meid taga otsima ei tule ja saali teisele vaatusele vägisi ei vea. Niisiis, mõningase ettevaatuse ja rahutusega hinges otsustasin siiski külastada ka Eesti Maanteemuuseumi Varbusel ja vaadata "Augustikuu teemaja". See tükk rehabiliteeris eesti suveteatri minu silmis täielikult. See on ka kolmest üks, mida ma kindlasti julgen ja tahan kõikidele oma sõpradele soovitada. Eriti, kuna täna on viimane etendus.