Hingede Päev

Täna on õhk paks ringituiskavatest hingedest, kes kõik lõbustavad end kalmudelt küünlatulukesi ära puhudes. Minu surnud meenutavad end mulle omatahtsi suvalistel päevadel aastas ega oota sugugi netilt Hingedepäevani. Ma olen sunnitud mõtlema neile päris tihti, tavaliselt valulise kahjutunde, vahel ka pisukese rahulolutundega. Rahulolutundega, et nad üldse võtsid vaevaks minu jaoks olla. Mulle meeldib aeg-ajalt nende haudadel kolistamas käia, nendega rääkida ja küsida, kuidas neil läheb. Ega nad kaeba, kuulavad mind leplikult vaikides, külastavad mind harva unenägudeski. Pealegi on surnud tunduvamalt kompromissialtimad, kui seda on elavad. Minu surnud on mul alati olemas. Neid ei saa enam keegi minult võtta. Ja ma armastan neid.