Lapsed on elu õied- haahaahaa.

Olen minagi pead murdnud selle üle, misjaoks ma küll lapsi saan? Alguses tundus, et sigin puhtast kohusetundest. No et igas korralikus peres peab täidetud olema vähemalt miinimumprogramm kahe lapse näol. Seejärel hakkas mulle tunduma, et minu egotsentrismi arvestades on seal taga ikka ka veel midagi muud. Sest pole mina ju teab mis eesrindlik pereinimene, lastega nännutamine, emaks ja abikaasaks olemine pole kunagi kuulunud mu lemmiktegevuste hulka. Võõraid lapsi ma lausa väldin. (See on ebapopulaarne avaldus, jah muidugi, ent ma olen vähemalt aus, eksole. Oma isiklikus blogisfääris võin ma ju pisut ausust enesele lubada?) OK, hoolimata sellest, et ma pereväärtusi väga ei hinda, tahan minagi luua endale back-up süsteemi puhuks, kui mul vanadusnõtruses peaks siiski perelembus peale tulema. Eksole see ju eneseõigustuseks piisav? Ma ei oska katimurutarlikult ürgemaselt mõelda, ent ei taha minagi jääda viiekümneselt oma kliimaksiga kahekesi.