Tallinn, talentide linn, on meist paljudele unistuste täitumise lõpp-punkt, kuhu on kokku voolanud kogu Eesti piimajõed ning pudrumäed, kauneimad emased ja jõukaimad isased.
Tegelikkuses annavad pealinna elus tooni sisserändajad Kapa-Kohilast, Tartust, Jõgevalt ning Assamalla-Tussumulgust: need pealinna roomanud rotid, kes püüavad maksimeerida oma küünetehniku-ehitaja ametist saadavat sissetulekut ja veeta oma edaspidist elu kodukülade, -linnade kaevusid täis sülitades. Need on need meile kõigile tuttavad isendid, kelle unistustest suurim on papist kolme-põrsa-maja Tiskres, liisingusse võetud bemari tagatulede demonstreerimine riigi „kiirteedel”, hollikas, privee ja vesinikublond karvkate. Need, kelle jaoks kõik me ülejäänud oleme maakad- sõnnikuhõngulised, kalossides ja villased. Sündinud tallinlasena on mul taoliste uuspealinlaste pärast piinlik, samas on kergendus seegi, et nemad on nüüd seal ja mina siin.
Mul on ometi hea meel, et Vabariigi Valitsus tunnistab elu eksistentsi ka Eestimaa äärealadel. Mäletatavasti suutis eliit eelmisel aastal koguni müstiliselt kaugel asuvat Tartu linna oma kohalolekuga austada. See pingutus võttis arusaadavalt jõuetuks ja tänavu enam peenemale rahvale nii hiiglaslikku väljakutset ei esitatud. Siiski- paraad peeti sel aastal Pärnus, ja sellegi üle on põhjust rõõmustada küll.
Head Iseseisvuspäeva, sõbrad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar