Leitud aeg

Käes on õdusad vaikelulised lohisevpikad novembrikuu õhtud üleüldise hämaruse, viimaste kõdunevate lehtede lõhna ja apokalüptiliste maastike seltsis. Hea aeg, mil rahulolu ja häppiness ei tundu olevat kohustuslik, ent leitud kompromissid iseendaga lubavad muuta elu ootamatult talutavaks.

Lapsed on elu õied- haahaahaa.

Olen minagi pead murdnud selle üle, misjaoks ma küll lapsi saan? Alguses tundus, et sigin puhtast kohusetundest. No et igas korralikus peres peab täidetud olema vähemalt miinimumprogramm kahe lapse näol. Seejärel hakkas mulle tunduma, et minu egotsentrismi arvestades on seal taga ikka ka veel midagi muud. Sest pole mina ju teab mis eesrindlik pereinimene, lastega nännutamine, emaks ja abikaasaks olemine pole kunagi kuulunud mu lemmiktegevuste hulka. Võõraid lapsi ma lausa väldin. (See on ebapopulaarne avaldus, jah muidugi, ent ma olen vähemalt aus, eksole. Oma isiklikus blogisfääris võin ma ju pisut ausust enesele lubada?) OK, hoolimata sellest, et ma pereväärtusi väga ei hinda, tahan minagi luua endale back-up süsteemi puhuks, kui mul vanadusnõtruses peaks siiski perelembus peale tulema. Eksole see ju eneseõigustuseks piisav? Ma ei oska katimurutarlikult ürgemaselt mõelda, ent ei taha minagi jääda viiekümneselt oma kliimaksiga kahekesi.

Hingede Päev

Täna on õhk paks ringituiskavatest hingedest, kes kõik lõbustavad end kalmudelt küünlatulukesi ära puhudes. Minu surnud meenutavad end mulle omatahtsi suvalistel päevadel aastas ega oota sugugi netilt Hingedepäevani. Ma olen sunnitud mõtlema neile päris tihti, tavaliselt valulise kahjutunde, vahel ka pisukese rahulolutundega. Rahulolutundega, et nad üldse võtsid vaevaks minu jaoks olla. Mulle meeldib aeg-ajalt nende haudadel kolistamas käia, nendega rääkida ja küsida, kuidas neil läheb. Ega nad kaeba, kuulavad mind leplikult vaikides, külastavad mind harva unenägudeski. Pealegi on surnud tunduvamalt kompromissialtimad, kui seda on elavad. Minu surnud on mul alati olemas. Neid ei saa enam keegi minult võtta. Ja ma armastan neid.

On päevi, mil tunned, et oled Maailma Kunn ja Beauty Queen...

Täna EI ole see päev!

Selline lugu siis

Ma eksisin täna öösel oma voodi alla ära. Kuidas sellised asjad ikka juhtuvad- aga väga lihtsalt. Nagu ilmselt paljud teised, magan ka mina koos oma mobiiltelefoniga, sest ta äratab mind hommikul üles. Kuhugi mujale pole teda ju jätta, sest voodi on nii suur, et sellest välja saamine hommikul telefoni kinni vajutama võtab meeletu aja. Täna öösel aga kukkus telefon kolksti voodi alla. Kätte saamine ilma voodi alla ronimata osutus võimatuks. Tigeda ja unisena ei suutnud ma taluda mõtet hommikul kriiskavast "I´m a Barbie girl in a Barbie world" meloodiast, mida ma ei saa otsekohe termineerida. Soov, et telefon ise voodi alt ära tuleks ei teostunud. Niisiis otsustasin ohverdada minutikese ja seal all ära käia. Mis osutus veaks. Sest ma eksisin omaenese voodi all ära. Täitsa ära. Ei saanud aru, kuspool milline sein ja kuidas sealt välja saada. Lisaks oli seal kohutavalt palju voodijalgu, mille vahel manööverdamine osutus parajaks kunsttükiks. Telefoni ma muidugi ei leidnud. Lõpuks äratasin voodikaaslase meisterlike löökidega voodiraami pihta ja käskisin tal tule põlema panna. Telefoni sain kätte ja leidsin tagasitee. Uni aga läks ja jäi.

Küsimus on:

Kuidas viisakalt lahkuda, kui oled poolkogematakombel komistanud kellegi ellu, seal end sisse seadnud, korraldanud hoogsalt paraja kaose, loonud pahaaimamatult kujuteldavaid maailmu, mis reaalsuses toimivad hoopis teises suunas? Kui ka ise sealt hästi lahkuda ei tahakski, aga tead, et lahkumine on vältimatult vajalik? Enamus inimesi, asju ja olukordi on teatavasti vägagi ajutised. Lohutus on vaid see, et ei miski ega keegi pole ju tegelikult asendamatu. Või on? Ja kui ka pole- kas see üldse antud olukorras lohutabki?

Mis kõik oleks võinud olla...

Ma tahaksin olla kordamööda astronaut, palgamõrvar, rekkajuht, maamõõtja, prokurör, metsavaht, aeroobikatreener, kirjanik, kokk, tuuker, kirurg, pannkookide praadija, strippar, antropoloog, keemik, piloot, suuskadel sööstlaskuja, psühhiaater, peaminister, preester ja Miss Maailm.

Mõned vastusevariandid juhuks, kui peate kaaslastele seletama, miks te täna koos nendega alkoholi tarbida ei soovi:

Loomulikult on variante rohkem kui viis, aga alguseks vast piisab kah. Variant 1: Septembris ei joo. Võimalik vastuväide: Kui esitada esimest varianti piisavalt resoluutselt, siis vastuväide puudub. Variant 2: Olen hankinud endale elitaarse suguhaiguse, mida ravin antibiootikumidega. Võimalik vastuväide: Puudub. Huvi pöördub ja inimesed keskenduvad suguhaiguse identifitseerimisele, pakkudes üksteise võidu välja põnevaid sümptome. Variant 3: Olen (kohusetundlik) rase. Võimalik vastuväide: Sa ei näe rase välja või et sina pole ju kohusetundlik. Variant 4: Alati, kui joon, hakkab mul kohutavalt halb ja ma oksendan ning põen järgmisel päeval pohmelust. Vastuväide: Valetad! Variant 5: Külastasin just hambaarsti ega taha nüüd novokaiini etanooliga segada. Võimalik vastuväide: Ei tööta, kui oled seltskonnaga koos veetnud enam kui ühe päeva.

Üks päev korraga

Elu toimib kõige paremini energeetilis-emotsionaalsel säästureziimil. Inimesed ja asjad kaotavad järjest oma tähtsuses. Hetkedes on rahu, tagasivaadetes mõtlikkus. Ring tõmbub ahtaks. Hing sätib talveunele.

Koonuga kuu poole

Ma ei oleks uskunud. Ma ei oleks uskunud, et ma olen veel võimeline kellestki puudust tundma ja kedagi igatsema sel moel nagu ma praegu seda teen. Aga paistab, et ka minus on varjatud võimeid. Ega olukord tegelikult meeldiv ole. Selline niutsumine polnud mul kaugeltki mitte plaanis. Kes teab, saab aru. Päeva lugudeks on täna Everything But A Girl´i "Missing" ning Sinead O´Connor´i "Nothing Compares 2U".

Lilleliste kummikute aeg

Vist ongi nii, et suvi saab seegi kord otsa. Kes oleks võinud arvata!

Maksuvaba tulu

Kui mina täna elukohajärgsesse kauplusesse jõudsin, oli kohaliku kerjuse tööpäev juba lõppenud. Sealsamas seinaääres kurtis ta ühele oma kolleegile, et tema on terve päeva tööd teinud ja päevateenistus vaid tühised kuussada krooni. Niisiis- kui juhtute nägema Raatuse Comarketi ukse kõrval põlvitavat haisvat härrasmeest, kes on kärnad oma lagipeal katnud hõbedase isoleerpaelaga- palun, toetage teda kahekümneviiekaga. Elu peab minema paremaks meie kõigi jaoks!

To the Lighthouse

"... kui tahes terased me ka pealispinnal pole, allpool oleme me väga tõsised, väga sügavad ja väga inimlikud."

Egoiste

Unustasin sõbra sünnipäeva ja töökaaslase pulma ning veetsin nädalavahetuse süüdimatult rabas.

Arusaam

Vahel tuleb ette hetki, mil tunned, et sul on olemas kõik.

Me, Myself, and I

Üksi olla on hea. Hea on kolada omapäi mööda tänavaid, mis on enamuses võõrad. Hea on ronida mööda treppe, kedagi järele ootamata. Hea on sahistada rannaliivas, naeratada omaette, olla lihtsalt vait... Ei pea oma mõtteid jagama, ei pea arvestama, ei pea hoolitsema, ei pea teistele mõtlema, ei pea kellegi kaelas rippuma. Midagi ei pea. Kohustused puuduvad. On aeg enda jaoks. Üksi on meeletult hea. On inimesi, kellest ma hoolin. Aga ma ei tunne neist praegu vähimatki puudust.

Eksklusiivne erapidu iseenda seltsis

Kellegi teise lugu

Te vaid mõelge, milline elu võis neil selles majas olla! Vean kihla, et seal elas üks kamp üdini õnnelikke, imearmsaid ja oma ajastule küllaltki mittekohaseid boheemlasi.

II

Elu toob üllatusi. Endiselt. Kes teab, milleks miski hea on. Või halb. Loodetavasti siiski hea. Kui üks uks avaneb, läheb teine kinni.

Some like it hot, some do not

Kui te minust nüüd pikemat aega enam ei kuule, siis usutavasti olen ma ikka olemas, kuid lihtsalt mõnes kinnisemas asutuses aka psühhiaatriakliinik. Koos oma anoreksiasümptomitega. Millel kusjuures ei ole psüühikat taga, aga kes see mind usub. Et ärge siis taga otsima hakake, eks ma ilmun varsti jälle välja. Veenitoidetuna ja priskena. Aga võimalik, et ka hullumajas on wifi ja siis saab meil koos hoopis lõbus olema... On siiski lootust, et käitumine kohastub. Tõusin täna öösel spetsiaalselt kell kaks üles, et minna Zavoodi pelmeene sööma.